Eelmises postituses kirjutas Auli:
"Oleme kinnised ka omavahel. Jumala eest ei tohi perest midagi välja minna: ei raha, ei probleeme, millesse ise ammu oleme kinni jooksnud ja mida väljastvaataja pilk saaks lah(j)endada, kergendada (muretult, võõras mure ju!). Ja kas me omavahelgi räägime oma muredest?"
Jäin mõtlema. Kas mina niiväga saangi oma muredest rääkida. Tegin äsja proovi. Teatasin tuttavale, et näe, olen endaga hädas, selline lugu. Ja ta pidas mulle pika loengu kui paha see on, et mul on endaga selline häda. Sellega olen nõus, tõesti on paha. Mul just eriti. Poleks vaja osatada.
Tegu oli mu õrna kohaga. Mul oli niigi paha ja see jutt tegi mulle veel palju rohkem haiget. Ma ei jaksanud enam kuulata ja ütlesin, et ma ei vaja seda tema monoloogi. Tema oli täitsa teist meelt. Arvas, et kui üks nii noor inimene õpiks teiste kogemusest, saaks ta targemana ja õnnelikumana oma elu edasi elada. Selle peale polnud mul enam midagi arvata, positsiooni ja ea ja niiöelda elukogemuse vastu ei saa.
Endamisi arvan küll, et kellegi teise elutarkusega mina oma elu õnnelikult elada ei saa - see poleks siis ju enam minu elu. Ja selle kogemuse põhjal leian, et polegi siis võimalik oma muret jagada. Vähemalt mitte nii, mitte sellise suhtumisega inimesega. Kust neid teistsugusi küll leiaks? Inimesi, kellel on aega ja oskust minu muret kuulata ning jagada toetust ja empaatiat. Hüva nõu leian ehk isegi üles. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar