Nii palju räägitakse lapsega olemise ajast. Pigem siis sellest kvaliteetajast, mil piisavalt puhanud ja tasakaalukas lapsevanem lapsega mängib, spordib või ehk teda kultuuralisel viisil harib.
Enamuse ajast on lapsevanem hõivatud millegi muuga – sageli nt titade emad kodutöödega ja isad palgatööga ja oma asjadega. Enamust lapsega oldud ajast võiks nimetada kvantiteetajaks. Suurema osa ajast tuleb alla kolmeaastast lihtsalt sööta, pesta, riietada, potitada või mähkmeid vahetada ja hoida silma peal, et ta end mingil viisil ei ohustaks. Sinna väikelaste emade päev kulub. Ja mitte igaüks meist ja mitte igal päeval nädalas ei leia selle kõrvalt jõudu nö kvaliteetajaks, lapsega mängimiseks.
Aga see ei tähenda, et kvantiteetajal poleks mõõdetavat, vähemasti tuntavat kvaliteeti. Mina olen seda üha selgemini nägemas. Kuidas ema meeleolu mõjutab last. Ja kuidas last mõjutab see armastus, mida on võimalik igasse liigutusse panna. Või mitte.
Olin lummatud, kui nägin oma esimese lapse beebipõlves ujulas üht vene ema, kes tohutu armastusega oma titakesele hoolega triigitud puhtaid riideid selga pani. Isegi need riided tundusid mulle tõesti erilised. Sest selle ema armastus oli nii suur. Vaatasin ja tundsin kadedust. Tahaks ka osata niimoodi armastada. Harjutan iga päev.
Püüan naerda lapsega koos. Ka siis, kui pole tuju või on tegemist. Lapsega naermine on parim.
Tunnetan, kuidas mu süda on avatud ja kerge. See on täiesti uus võimalus kogeda armastust. Ja see on võimalus midagi jagada – anda midagi väga olulist kellelegi, kes seda väga vajab ja oskab vastu võtta.
See pole üldse nii iseenesestmõistetav, kui võiks arvata. Kunagi ma ju arvasin, et lapsi on vaja põhiliselt mähkida ja sööta ja vahel on tore nendega mängida.
Praegu mulle tundub, et põhiline on armastus ja see saab toimida ainult läbi ema ja lapse vahelise sideme.
Ja veel mulle tundub, et kui on see side ja on armastus, siis kvaliteetaeg või selle hulk polegi nii oluline enam. Mida Sina arvad? Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar