Vastuvõtmine

Jäin oma eelmise postituse üle mõtlema. Tore on anda. Oma parematel päevadel ma lausa naudin seda – jagada enda küllusest on tõeline õnn – tunnetada enda küllastatud olekut ja tunda end olevat koos teiste inimestega. Anda ja võtta, vahetada, jagada.
Aga kurb, kui heast südamest pakutut vastu ei võeta.
Olen vahel hädasolijat nähes pakkunud end appi. Ja sageli öeldakse, et pole vaja. Nojah, tubli, kui inimene tahab ise hakkama saada ja mis seal surkida. Aga kurb, kui mittehakkamasaamise all kannatavad näiteks lapsed. Ja ikka abi vastu ei võeta. Olgu siis uhkusest, häbelikkusest, kahtluste pärast või hoolimatusest. Mulle tundub, et põhihäda on selles, et inimene kardab võlgu jääda, tal on tunne, et tal ei ole midagi vastu anda. Inimesed peavad end kehvaks. Kel materiaalseid ressursse vähem kasutada, peab sageli end ka vähemväärtuslikuks. Kas see on meie ühiskonna kasvatuse vili? Mul on tunne, nagu ei leiaks need inimesed üles enda tõelisi väärtusi – seda, mida nemad võiks jagada. Võibla ka mulle endast anda. Või anda kellelegi teisele, lihtsalt andmise rõõmust. Mul on tunne, justkui kahtleks nad ka enda õiguses hüvesid kasutada. See on umbes nagu mingi õnnetuoleku või vaesuse vanne. Sellest on kahju.
Sest kasutamata armastus läheb lihtsalt raisku. Tipp Ja Täpp