Väikese lapse õrna keha vaadates tunnen imetlust looduse ja elu üle. Nii õrn ja armas. Kulub aastaid, enne kui see suureks kasvab, ja omajagu tööd ja armastust tuleb sinna sisse panna. Ja see keha on kasvatatud ikka nende enda jaoks.
Kui ma pannil liha praen või kana liigestest lahti väänan, käivad mul külmajudinad üle kere. Eriti hirmus on see naksatus, kui kana koib keha küljest lahti murda. See on ka kellegi keha. Või oli. Nüüd me sööme selle ära.
Ma tunnen, et ma ei tahaks teiste olendite keha süüa, tahaksin olla taimetoitlane. Et ma ei peaks mõtlema nende olendite elu peale, kes on hävitatud selleks, et mina seda süüa saaksin. Praegu tundub see üle jõu käivat. Ja lapsed armastavad liha. Ei kujuta tõesti ette, kuidas neile nii palju ube annaks sisse sööta. Ühtegi nad ei taha. Aga ehk kunagi. Et ma ei peaks taluma mõtet, et need olendid armastasid oma keha sama palju nagu minu lapsed enda oma. Tipp Ja Täpp
1 kommentaar:
Mulle väga meeldib su blogi - kirjutamisstiil ja teemad ka. Väga armas.
Postita kommentaar