Kaur Männamaa artikkel mõtlema õppimisest Eesti Päevalehes on minu meelest hästi kokkuvõtlik lugu meie kooli puudustest: me lähtume normist, mida püüame tuupimistehnikaga lastele sisse toppida. Last selle taga nägemata. Ma arvan, et see norm käib sageli keskmisele õpilasele üle jõu. Ja seda ülejõukäimist kompenseeritakse mitmesuguse valetamisega. Valetamise all ei pea ma silmas ainult spikerdamist, mis on meil pikki aegu koolielu juurde käinud.
Soomes ülikoolis õppides märkasin, et spikerdamine oli üliharv - õigupoolest mina seda aasta jooksul ei märganudki. Sest õpetamise laad erineb meie omast nagu öö ja päev. Loengu eesmärk on teha õppuritele asi selgeks. Ja enamasti loeng täidab oma eesmärgi. Eesti kool teeb õppurile selgeks, milliseid norme ta peab valdama ja kuidas suutma esitada. Keskmine õppur saab aru, millised need normid on (peab teadma sipelga silma ehitust) ja kuidas esitada, aga asja sisuliselt omandamiseks tal sageli puudub jaks. Ja need normipärased teadmised lendavad peast välja sama kiiresti kui laps üle kooli läve õue astub. Soome lapsele pole püütudki nii palju selgeks õpetada, aga ta vähemalt saab aru sellest, mida püüti.
Kui me arvame, et laps, kes on keskmiste või heade hinnetega koolist läbi käinud, tegelikult õpitu olemust mõistab, siis me valetame iseendale. Praegu tavaline koolitunni ülesehitus ei jäta õpetajal selleks võimalust. Sest me peame ju tubliks õpetajat, kes suudab võimalikult suure osa õpilaskonnast panna õppekavas etteantud norme täitma. Õpetajal ei jää enam muuks aega.
Õige oleks öelda, et see heade hinnetega õppur on aru saanud, kuidas kooli nõudmistele vastata. Iseendale valetades, et ta teab või mõistab seda, mida õpetati. Minu meelest on lahknemine tõe ja näilise tõe vahel valus. See on suur enesepettus. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar