Kuidas lapsega kõnelda

„Lapsega tuleb kogu aeg kõnelda!” armastas mu ema ikka öelda. Minuga olla sünnist saati lakkamatult kõneldud, ajalehti ja hiljem raamatuid ette loetud ja kole vara olevat ma rääkima ka hakanud. Siiamaani ei saa pidama. Kui suuliselt ei ole kellegiga kõnelda, siiis ehk kirjalikult ikka :-)
Aga kuidas kõnelda, vaat see on hoopis iselugu. Ja mulle tundub see väga tähtis. Ma vist mitu aastat otsisin enda jaoks seda õiget pöördumise nooti taga. Kuulasin, kuidas teised emad ja lasteaiaõpetajad oma häält kasutavad ja mida mu vanem ja nüüd muidugi ka noorem laps sellest arvab.
Klassikaliselt ma arvan on Eestis lastega palju manipuleeritud. Laps tuleb saada porgandeid sööma, õue minnes kindaid kätte panema ja õigel ajal magama. Ja kuna nad ju keegi neid asju vabatahtlikult ei tee, siis tuleb rakendada leebeid, aga kindlaid sunnimeetodeid. Ma arvan, et selline õhustik oli minu lapsepõlves tavaline. Osa sellest on minugi jaoks praegu vältimatu. Tõesti ei saa lasta koolieelikul südaööni üleval olla (ma pole tahtnud proovida, mis saaks siis, kui ma ise / mehega lapsi magama ei ajaks).
Mulle tundub, et suur osa leebet, aga kindlat juhtimist on siiski varasest lapseeast peale suunatud sellele, et laps omandaks vanema seisukohad elule. Ja paratamatult mõned neist ei sobi talle sugugi, ta peabki ju olema ise inimene. Mina tahaks, et mu lapsed saaks oma vaated võimalikult ise leida, minu taluvuspiires muidugi. Aga neid taluvuspiire on suht lihtne selgeks teha – „Ma ei kannata, et sa söögiste kätega köögist välja lähed!” – üheaastane saab ka aru. Teised piirid on nende enda tervise eeldused. Üks kannatab külma paremini kui teine. Ja mõni põeb nohu, mõni kõhukinnisust või allergiat.
Aga riietumise maitse ei pea ju ilmtingimata sama olema, ega ka suhtlemise stiil, nii kaua kuni üldisi viisakusreegleid järgitakse või väiksema lapse puhul on selge, et tegu on hooliva kontaktiga. Ja vaba aja veetmise eelistused võiks ka igal omad olla. Või pead Sa õigeks, et lapsi ikka üldkultuurilisteks haritaks? Ma ei välista seda ka. Aga mulle tundub, et iseendaks olemine on siin ilmas üks keerulisemaid asju ja see tuleb paremini välja, kui lapsel lasta rohkem valikuid ise teha. Vähemalt väiksemal lapsel saab need enda jaoks ebasoovitavad valikud üldse silma alt ära korjata. Pole telerit, pole arvutit, pole poesjõlkumist – pole probleemi. Need ei ole minu meelest lapsele õiged asjad ja neile on meie koolieelikul minimaalne ligipääs.
Suunamise laadis on veel palju erinevaid nüansse. On kindlat käskimist, mis tekitab jonni ja trotsi. Kes meist ikka piiranguid armastaks. On ükskõiksust, mis tekitab eraldatusekurbust. Sest laps tahab tükk aega pärast sündi veel olla emaga üks tervik. Ja võibla ongi õige teadmine meie kõigi üksolemisest. On ärritust, mis taastoodab ärritust ja mõistmatusekurbust. On ka hoolimatut ja kiirustavat ja väsinut ja tüdinut ja ebakindlat ja veel mitut sorti mittesoovitavat kõnelemisviisi. Kõik need viivad ainult suuremale eemaldumisele lapsest. Ja vajaduste rahuldamisest ka eemale. Koosolemise vajadus on tegelikult ju vastastikune.
Hästi peen kunst on minu jaoks olnud leida üles see armastuse, empaatia ja rahu noot, mis lapse rõõmuga kaasa kutsub ja pakub talle tuge kõigi selle ilma uute ja vajalike asjade proovimisel. Ema selge minatunnetus on ka kindlasti toeks. Tipp Ja Täpp