Mäletan, kuidas ma lapsena seisin emaga koos arbuusisabas. Saba oli pikk, nagu tollal ikka. Üks lahke vene tädi pakkus, et lastega naine võiks sabas ette minna ja oma arbuusi kätte saada. Aga mu ema arvas, et need lapsed jaksavad juba seista küll ja ootas oma korda. Mina mõtlesin, et me oleks ikka ette võinud minna küll.
Mina käisin lastega turul. Tahtsin ühest kioskist kogu vajamineva köögivilja ära osta – see on seal lahtiselt välja pandud, võta ja vali. Sellal, kui minu ees olevad inimesed maksid, jõudsin juba jao oma asju valmis panna, kui äkki märkan, et väike on kadunud. Üks mees ütles, kuhupoole ta läks ja mina lippasin järele. Polnudki veel kaugele jõudnud, jõudsal sammul aga astus. Väikemees on väga õnnelik, kui saab putku panna ja mina teda taga ajan. Püüdsin ta siis kinni ja tassisin tagasi.
Kohale jõudes üks proua kenasti veel vabandas, et ta tuli vahele, kui nägi, et ma ära kadusin. Nojah. Eks ma olin tõesti oma pool minutit ära. Ootasin siis veidi ja jõudis ka minu kord. Ja vahepeal jõudis poiss veel kord lahti pääseda ja mina järele lipata ja tagasi tassida. Poisil nägu nalja täis. Rahval nalja kui palju.
Ja müüja vabandas järgmiste ostjate ees, et ta lõpetab enne minuga arve ära. Osa kraami oli veel kaalumata. Võtsin tite siis oma jalgade vahele vangi, et saaksin ikka ostu eest tasuda ja kraami kotti. Siis tuli üks vanem proua teda sealt ära päästma. Et laps ju vangis. Ma siis seletasin, et ta muidu jookseb minema. Tädi leppis sellega ja mina seekord pahandada ei saanudki, et miks see ema lapsega nii teeb. Ja tulime tulema. Kaks suurt kotitäit igasugu veart kraami kaasas.
Selline õnnelik turulkäik.
Kokkuvõte. Kolm inimest üritas järjekorras vahele tulla (üks tuli) , kuigi minu valmispandud köögiviljade kaalumisega oli müüja hõivatud kogu selle aja, mis ma tite sabas ringi lippasin.
Mina mõtlesin, et küll oleks tore, kui lastega ema võetaks vähemalt täieõigusliku inimesenagi. Aga siin linnas ajab igaüks ju ainult oma taga. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar