Liisa Pakosta kirjutas Postimehes, kui tore oleks elu ilma autota: rohkem parke, parem ühistransport ja vähem autosid. See oleks ka minu eelistus, et saaks elada ilma autota, ja et ikka palju inimesi saaks elada ilma autota. See tähendab mh ka rohkem hoolivust, puhtam õhk jms. Samas ei kujuta ma oma elu praegu ilma autota ette, nagu ka paljud teised, kahjuks. Olen häda sunnil proovinud, lihtsalt ei jaksa hädapäraste käikudega toime tulla, kui noorem laps veel ise suurt ei kõnni. Ei taha mõeldagi, et tassiksin poest koju kaht kilekotti toitu ja väikelast kaenlas. Kui ta vabalt kõndima lasta, kõnnib nt vales suunas või hoopis autoteele. Ei taha mõeldagi, kuidas vanal ajal oli. Siis, kui mina laps olin.
Mina läheks hea meelega igale poole jala ja bussiga. Kui pääseks. See oleks pääsemine Tallinna liiklusest, mis kulutab närve ja ohustab muu hulgas minu väikelaste tervist. Aga bussiga kohe sugugi ei pääse, vähemalt mitte tavalise bussiga. Ja madala sisenemisega bussi meie liinil pole. Sest minu kaksainsuse erivajaduseks on praegu käru. Selline suur ja raske, millega saab sõita äärelinnamaastikutel, kus kõnniteed sageli puuduvad või on väga katki. Seda rasket käru koos lapsega (u 25kg) ma tavalise bussi peale tõsta ei jaksa ja seega ma tavabussiga sõita ei saa. Minu peatusesse jõudes ei ole bussis minu sõiduaegadel sageli ühtki noort inimest, keda saaks appi paluda. Ja pensionäri tervist võiks selle käru tõstmine ohustada - liiga raske.
Mina vajaks oma bussiliinile madala sisenemisega bussi, ja see võiks sõita sagedamini kui kord tunni-pooleteise tagant. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar