Selles on küsimus.
Käisin külas, kus kaks neljaaastast lõid omavahel kampa ja hakkasid teisi kiusama. Emad eriti ei reageerinud. Asi läks päris hulluks ja koledaks kätte. Teised emad hakkasid oma lapsi väikeste mürglite eest kaitsma, aga paharetid tegid oma pahandusetööd edasi. Olin paharettide emadele üsna pahane, et nad oma lapsi niimoodi vallale lasevad.
Uurisin pärast nende emade kohta järele. Üks neist kasvatab kaht väikest (neljane ja ühene) üsna üksi, isa käib kodus igal teisel nädalavahetusel, muidu on kaugel tööl. Muud kõrvalist abi ka polevat, vanaema käib tööl. Ja pere ehitab oma kodu suuremaks. Sain aru küll, et sellise koormusega töötades pole normaalsel inimesel enam jõudu oma lapse järele vaadata. Koolieelikul on ikka palju täiskasvanu tuge vaja. Neljaaastane näiteks õpib ühiselu peenemaid reegleid.
Nojah, aga mis siis teha. Kes aitaks? Palju abi oleks mistahes mõistlikust hoidjast, kui oma pereliikmetel jõudu ja aega napib. Väga paljud pered ei taha hoidja abi kasutada, kui ema on kodune. Tundub, et see ema on luuser. Mina arvan, et mõistlik seisukoht on, et väikelaps vajab pidevat järelevaatamist. See on töö ka siis, kui seda teeb oma ema või isa. Ja ka ema vajab puhkust. Niisiis võiks hoidja või ka koduabiline olla iseenesestmõistetav. Kui seda ainult kodu ehitav pere endale lubada saab. Aga kas pere saab endale lubada, et laps kasvab jõu puudusel ülekäte?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar