Raske rasedus, sünnitus, kurnav esimene aasta. Teine aasta, kolmas. Siis teine tulemas. Uus laps, uued probleemid. Endale aega nii vähe. Enda vajadused ripakil. Hing verilihal. Päevast päeva sama oravaratas ja mingid oodatavad tulemused tulemata. Ise ka enam ei tea, mida ootasin. Ma arvan, et valget laeva oodatakse samamoodi. Ja Godot’d. Ootamine ongi selline. Siis sai ootamiseaeg täis, võibla kannatus katkes (ühes teatud kindlas kohas, aga selleski ei ole mitte miskit erilist).
Võtsin väiksele lapsele hoidja. Läksin teraapiasse Jure Biechonski kooli õpilase juurde. Leidsin mõnele enda probleemile lahenduse ja mõne lapse mõni probleem lahenes ka iseenesest. Kuigi ma sugugi ei tahaks tunnistada, et minu lastel on minu probleeme. Neid siiski on. Isegi kui ma üldse mitte kunagi mitte kellelegi ei tunnista.
Mõtlen tagasi, et vedas! Väikse raha (kuivõrd ma olen oma terapeudile õppematerjaliks, siis tema abi mulle on tasuta) ja mõningase pingutuse eest sain palju rõõmu ja rahu. Tunnen suurt tänu. Kuigi probleeme on veel ja nendega tuleb veel tegelda. Jah, uusi küsimusi sain ka. Aga nendele otsin vastust juba rõõmuga. Ja mõningases rahus. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar