Jõust ja armastusest

Jäin oma eelmise postituse teema üle järele mõtlema. Kui palju me kasutame laste juhtimisel ja suunamisel armastust, kui palju kontrolli.
Vaatan oma tutvuskonnas ringi. Tundub, nagu väikelastega peredest oleks lihtsam ja rahulikum elu neil, kes rohkem käsivad ja nö jõuga asjad paika panevad. Vanem ütleb ja laps peab tegema. Seal on rohkem pinget ja jonni, aga süsteem töötab pealtnäha paremini. Need lapsed käituvad sageli väga hästi ja viisakalt.
Nendes peredes, kus ema on leebem ja vähem käsib, tundub ema mulle väsinum olevat (võibla hoopis vastupidi: ema ei käsi, sest on selleks liiga väsinud, et tagada, et lapsed tõesti ka teeks, mis kästud). Ja tuba rohkem segamini. Aga lapsed on ka rahulikumad. Ja suhted tunduvad soojemad ja lähedasemad olevat.
Kõige kehvem tundub mulle see, kui vanem üritab lapsele jõuga tundeid õpetada. Et sa ei saanud ju haiget, kui laps on end ära löönud ja ometi nutab. Eriti kehv, kui vanem ise seejuures viha vm kehva tunnet tunneb (või süüdistab endamisi last: meil on kiire ja nüüd ta veel nutab ka siin). Kas me tegelikult ei õpeta lapsele sellise käitumisega hoopis süütunnet (ajas vanema vihale, kui valu tundes nutma hakkas)? Justkui vastutaks laps selle eest, mida vanem tunneb. Kas pole sage? Ja kas pole sage, et me ise süüdistame enda kehvades tunnetes neid, kes justkui meile seda oma käitumisega põhjustasid?
Samas on paratamatu, et mõnda asja lihtsalt peab ja mõnda lihtsalt ei tohi. Ja paratamatult pole noorel maailmaavastajal aimugi paljudest ohtudest. Kuidas seda armastusega, jõudu kasutamata saavutada, seda tahaks mina küll teada. Või on nii, et hädaolukorras peaks lapse juhtimisel kasutama jõudu ja kogu ülejäänud aja armastust? Kuidas see ikkagi elus välja näeb - peale lihtsalt ellujäämise on ikka hulk asju, mida tahaks, et laps teeks või tegemata jätaks? Tipp Ja Täpp