Mu isamaa…

…on minu arm? Selle suve laulupeol ei tulnud mul südamest me rahvushümn. Paarkümmend aastat tagasi tõi see viis pisara huulile igatsusest sisuliselt kaotatud isamaa järele. Või puuduva tõelise isa või ema järele – minu vanemad tegid küll hoolsasti tööd ja toimetusi, aga neil ei olnud usku elusse.
Nüüd ei ole ma päris kindel, kas eestlane olla on uhke ja hää. Kas ma tahan kanda meie seas tooni andvaid väärtusi: teha hästi palju tööd, et jõuda jõukamale (edukamale?) järjele. Ja et kõik oleks korras! Et väljapoole paistaks kõik korras. Usun: kui me ei tunnista oma pahupoolt, me ju valetame, varjame ja tekitame müüri enda ümber. Lapsed jäävad teisele poole, jäävad vaeslapse rolli, sõna otseses mõttes.
Pole ma suurt kedagi (ei ühtki meie suurkuju, väiksemaid samuti mitte) kuulnud tunnistamas oma vigu, tegematajätmisi.
Ei ka seda, et meie maal (meie maal!) elab suur hulk ka teise rahva (teiste rahvaste) esindajaid. Me ei taha sellele mõtelda, mina ka ei taha. Ma armastan väga eesti keelt ja ma näen, et vene naistel on palju tihedamini kaks põnni käe otsas. Ma ei julge siit edasi mõtelda.
Me ei tunnista ka naljalt, et meil on probleeme. Rahvana, ühekaupa, paarikaupa. Selle pärast meil nii vähe lapsi ongi. Sellepärast me nii väikesed olemegi.
Eestlased on ju nii tublid. Aga lastel pole õiget pinda, toetuspinda, lähtepinda. Pinna loovad traditsioonid, rütm elus. Hästi korraldatud lapsepõlv ja kooliaeg seda annavad, tunnistan. Aga midagi peab veel olema – inimlikkus. Oma inimlikkuse, see tähendab ka ekslikkuse tunnistamine, armastusega enese vastu.
Emad, küsin teilt: milliseid lapsi tahame kasvatada, raudseid või rõõmsaid? Kõrgharidus on küll uhke, aga hingekõrgharidus on elutähtis. Eelkõige kodust selle annamegi.
Eestlased on suletud. Enesekesksed ja hoolimatud vähegi võõrama suhtes. Võib-olla just sellele osutab pronkssõdur näpuga (õigupoolest on ta käed ju rüpes, aga … väsimusest, väsimusest, ma näen, läbi suletuse müüri tungimine võtab jõu, ka sõduril). Tema ju ei räusanud neil kevadeöödel, oli vaikne nagu alati. Täitsa vaikne, pea norus.
Oleme kinnised ka omavahel. Jumala eest ei tohi perest midagi välja minna: ei raha, ei probleeme, millesse ise ammu oleme kinni jooksnud ja mida väljastvaataja pilk saaks lah(j)endada, kergendada (muretult, võõras mure ju!). Ja kas me omavahelgi räägime oma muredest? Alati?
Kas oleme nii ohustatud, nii haavatavad rahvusena? Ühekaupa? Paarikaupa?
Ma ei tea. Ma ei oska nii suurtes mõõtmetes mõtelda. Olen ise end väga haavatavana tundnud. Olen väga üksi olnud, lapsena, lapsega. Mitte füüsiliselt. Hinges.
Samas on hästi suur lootus. Et kõik läheb nii, kuidas peab. Kui tunnistame end väikeseks.
Hästi julgustavalt mõjus Marju Lauristini mõtteavaldus Sirbis kõrgemate väärtuste hoidmisest ja enesele igaviku otsimisest. Auli