Minu emapoolses suguvõsas oli kombeks lapsi külarahvale kiita. Et ikka õpivad koolis hästi ja teevad seda ja teevad toda, on nii ja naa. Minule valmistas see alati piinlikkust, ma ei soovinud välja paista. Ja mulle tundus, et kaugemad tuttavad kuulasid seda lastekiitmist mõningase kadeduse või alaväärsusega. Et kuidas siis neil seal kõik ikka nii hästi on. See kahtlus tekitas minus ebamugavust, nagu tagantjärele tundub.
Mõni ema jälle räägib, kuidas tema lastega on üks asi halvasti ja teine asi halvasti. Nagu mõni kodune kokkki ütleb oma roa kohta, et seda maitseainet sai palju või küpses veidi üle. Lausa maha laidetakse hüvigi roogi. Ja lapsi. Toit süüakse ära ja enamasti ikka maitseb hästi. Aga laps pole toit. Ta kasvab suureks ja talle jääb hinge, et temas on midagi valesti. Seda mäletan ka oma lapsepõlvest, sest isapoolse suguvõsaga mul nii head klappi polnud. Ja väike jonnijuurikas elas mu sees ka. Pole vist siiani välja kolinud.
Ise olen siis püüdnud nii ja naa. Raske seda õiget nõksu kätte saada. Ikka tundub vale. Kui räägin, kuidas laps teeb midagi hästi, tekitab see mõnes kuulajas kadedust ja see kadedus siis roomab sealt nagu uss meie poole. Millegipärast me usaldame meelsamini inimesi, kellel läheb sama halvasti kui meil. Või ehk natuke halvemini. Mina ise vist olen küll selline. Häid asju rääkides nagu riskiks millestki ilma jääda. Ja inimesed, kellel läheb liiga hästi, tunduvad ebausaldusväärsed. Kohe tõstab pead kahtluseuss, et näe, varjab oma häda, ei usalda mind. Sest ei saa ju olla, et inimesel lähebki kõik hästi. Ta on leidnud oma koha päikese all, ning ustavalt ennast ja oma jumalat teenides on kõik maailma hüved tema jalge ees. Head inimesed seal hulgas.
Kui räägin oma lapse kohta kehvemaid asju, laon tema hinge koorma, et temaga on midagi valesti. Ja siis ta hakkab seda koormat eluaeg kandma.
Kuidas rääkida nii, et neid tülikaid hinnanguid poleks?
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
õige viis lapsest rääkida on see, kui sa mitte ei kiida hirmsal kombel lapse saavutusi teistele või ei laida tema eksimusi, vaid ütled: minu laps, minu armasja tore laps, ta on mulle kõige kallim
kiitma peab last lapsele endale.
kui ta teeb midagi väga valesti, siis tuleb laita tema tegu, aga mitte teda ennast
ja see olgu vanema ja lapse vaheline asi sest kui selle tegevuse juurde seltskonda kutsuda kaasa kiitma või laitma, siis on see nagu vandenõu lapse vastu
Ma olen Sinuga nõus. Jah, minu armas ja tore laps. Ja kiita lapsele endale - või pigem kirjeldada ja tänada selle eest, mida ta on teinud. Kiitmisel on veidi manipuleerimise maiku minu meelest alati.
Aga. Liivakastiservavestluses teise täiesti või peagu võõra emaga räägitakse ikka eelkõige lastest. Mida minuga olekski nii mugav muud rääkida? Teadaolevalt mul muud tegevusala pole, kui lastega kodus olemine. Ja pole kombeks küsida ka. Niisiis räägitakse ikka lastest. Minu oma nii ja kuidas sinu oma?
Ja mis ma siis küll vastan, selles on minu jaoks küsimus. Muidugi lapsest, kui on küsitud, aga kuidas?
Postita kommentaar