Lugesin perekoolist üleskutset koguda kokku naiste kogemused abordist. Ma olen ise ka mõne naise kogemustega kokku puutunud (endal see õnneks puudub). Abordi tegemisest räägitakse väga pealiskaudselt, vahel ei räägita üldse. Aga seda valusamad on need ärapööratud pilgud ja pikad vaikusehetked.
Olen mõelnud, kui hirmus, et naisi süüdistatakse mittesünnitamises ja aborditegemises. Justkui oleks see nende vaba valik ja isiklik tahe. Ja kui hea on lükata kogu vastutus laste ilmaletoomises naiste õlule. Just nende sünnitusealiste naiste õlule, kes võiks oma eluga ka kõike muud teha. Enne on mõneks muuks asjaks vara ja pärast, kui lapsed suured, jälle hilja. Selle parima aja oma elust annab suur osa naisi suurelt osalt oma lastele ja kuuleb harval vabal hetkel kõrvalt nö ühiskonna tänitamist, et miks nii vähe.
Samal ajal kui lasteta suguõed karjääri teevad või vaheldusrikast eraelu naudivad.
Mulle tundub, et võibla just naiste asi oleks naisi rohkem toetada. Lapse saamisel, kuid mitte ainult. Võibla me üldse võiks üksteist rohkem toetada.
Nojah, mehed ju ka. Võiks toetada naisi ja üksteist. Miks ma küll kahtlen, et meestele sellise toetuse mõtte ja vajaduse selgitamine käib suurele osale meist üle jõu? Tipp Ja Täpp
Helena Vooglaiu pikk lugu abordist ja naise eneseväärikuse kaitsmisest.
1 kommentaar:
Nõus!
Postita kommentaar