Toidust ja kasvatusest

Valasin kanakoibade praadimisest pannile jäänud rasva prügikasti ja pühkisin paberiga panni puhtaks. Meenus, kuidas mu vanaema sõi vist surmani pannilt leivatükiga praadimisest üle jäänud searasva, kuigi tema arst olid tal selle vähemalt 30 aastat tagasi ära keelanud. Vahel ta käis haiglas ravil ka. Aga praadimisrasva noolis ikka, kuidas nooremad ka ei püüdnud keelata, et tema tervist säästa. Ma arvan, et ta oli vaestel aegadel selle kombe külge saanud - kui miski muu ei aidanud kõhtu täis saada, siis searasv ikka.
Mäletan enda suhtumise muutumist ka. Minu lapsepõlves tundus see tegu iseenesestmõistetav - ei saa ju toitu raisku lasta, kõik tuli alati ära süüa. Kuigi meie peres just toidupuudust polnud, siis üle ei olnud ka midagi. Ja imestusega räägiti hulle jutte väljamaa inimestest, kel olla kummaline komme panna praetud lihatükk paberi peale ja sealt nõrguv rasv ära kuivatada. Vanaema jaoks kindlasti valusalt kohutav raiskamine.
Ma ise tegin ka varematel aegadel nii süüa, et panin sinna rasva sisse nt riisi või köögivilju hauduma (ja vee peale) ning sõin selle rasva toiduga ära. Eks ole endalgi vaesemaid aegu olnud. Huh, kole küll. Vaesus on ebatervislik. Praegu ma ei pruugi sealiha süüagi. Saan taimedest ning linnu- ja loomalihast ja kalast toitu valmistada. Vanasti ju polnudki eriti mingeid köögivilju osta (kartul, kapsas, porgand ja kaalikas ainult).

Ja avastasin, et laste kasvatamises on suhtumised muutunud üsna samamoodi. Minu lapsepõlves oli karistamine iseenesestmõistetav ja vajalik. Lapsi pandi nurka, keelati maiust, põlastati nende eksimuste pärast ning mõnel pool ka vitsutati või anti rihma. Siis oli see tavaline ja kellelgi ei tulnud pähe isegi imestada, et üldse teistmoodi oleks võimalik. Nii vähemalt mina seda mäletan.
Õnneks on praegu kasvatuses samavõrd uusi tuuli nagu toiduvalmistamises. Psühholoogiaalased ja alternatiivpedagoogilised teadmised on sama levinud kui arusaamad toiduainete terviseomaduste kohta. Huvilistele on kättesaadavad paljud erinevad lähenemisviisid ning paljud katsetavad kasvatuses nii nagu ka toiduvalmistamises.
Aga põhiküsimus jääb ikka samaks. Kui tervislikku toitu saab pere endale lubada on paljus pere eelarveküsimus. Kartuli ja sealihaga on oluliselt odavam end ära toita kui tervislikumat lõhet ja spargelkapsast süües.
Ja sama lugu on kasvatuses. Kui ema peab väikse lapse kõrvalt tööle minema, et peret majandada, siis tal lihtsalt ei piisa jõudu last "tervislikumalt" kasvatada. Kaheksatunnisest tööpäevast kurnatud ema, kes ruttab kodus süüa tegema ja koristama, lihtsalt ei jaksa enam oma lastele tähelepanu pöörata. Selline tavaliste jõuvarudega tavaline ema nagu mina näiteks ei jaksaks. Klantsajakirjade veergudel tegutsevad mingid supernaised, kes jõuavad kõike, aga neil on enamasti ka suuremad kui eelkooliealised lapsed. Või suur kõrvaline tugi oma vanemate või palgaliste aitajate näol. Tavaline õhukese tugivõrgustikuga ema ei jõua võibla piisavalt puhatagi. Et ise inimene olla. Ammugi siis hooliv ja tähelepanelik ema oma lastele.
Mul on alati kahju, kui emasid sõimatakse. Alailma neid milleski ikka süüdistatakse. Ühiskond süüdistab naisi väheses sünnitamises ning õnnetusjuhtude rohkuses, kool selles, et peredest tulevad lahendamata probleemidega lapsed. Ja lastel on paha nii ehk teisiti. Väidetavalt on Eesti lapsed kõige õnnetumad terves Euroopas. Sest head kasvatuspõhimõtted ja tervislik toit võivad kusagil või ka siinsamas olemas olla, kuid kõigini need kahjuks ei jõua.
Aga ma usun, et nii nagu meie toidulaud on oluliselt tervislikum kui 25 aastat tagasi, on ka meie kasvatuspõhimõtted praegu liikunud terviklikumate suunas. Ja ükskord hakatakse meil ka praetud lihatükki paberiga kuivatama ja last ära kuulama, kui midagi on halvasti läinud. Selleks on vaja lihtsalt natuke rohkem jõudu kui meil praegu on.
Tipp Ja Täpp