Kui me lastega külas käime või kusagil oleme, siis imetlevad inimesed meie titapoissi, eks ta ole ka parajas eas selleks oma titaliku ümaruse ja mitmekülgsete askeldustega. Ja hurmab inimesi oma üleeakohase kõne ja ülevoolava viisakusega (ise ka imestan, et kuidas väiksel on tere ja täna ja palun ja kõik see muu nii enesestmõistetav, samas kui suur laps parema meelega neid sõnu üldse ei kasutaks). Selline mõnus suhtleja ja küll on mõnus rahulik ja päikseline laps. Ja vahel inimesed ikka küsivad, et kas ta ongi kogu aeg nii rahulik.
Võiks tõesti öelda, et on. Harva, kui tal on teistsugune meeleolu, ja siis ka vaid korraks. Toimetab kogu aeg omaette. Võtab ronida kummuti peale ja pillub riiulilt kõik väikesed asjad maha, mis said sinna kunagi pandud tema eest kõrgele ära. Paneb õuekinga minu voodisse. Lõikab, joonistab ja kui saab, ka kleebib kõike, mis ette puutub. Praegu nt pätsas õe tagant käärid ja lõikas vaikselt ja väga rahulikult oma sõrmkinda sõrmeotsad maha. Kui söögilauas nälg järele annab, siis uurib toidu füüsikalisi omadusi. Ikka rahulikult, süsteemselt ja väga järjekindlalt. Kui ma üritan talle öelda, et mulle meeldiks, kui asjad püsiks oma kohal, toit kausis või taldrikul jne, siis sellest ta paraku sugugi aru ei saa. Ilmses mõistmatuses vaatab mulle otsa ja küsib: miks? Vastan iga kord, et mulle meeldib, et on puhas ja korras. Ja ta küsib ikka et miks. No ilmselgelt on viga minus, mitte temas.
Alalõpmata tõstan teda ühe "pahanduse" pealt ära, ta noogutab mõistvalt (eks ta ole oma ema veidrustega juba harjunud) ja siirdub rahulikult järgmise juurde.
Ainus paha asi selle juures ongi see, et ema ei püsi selle juures alati rahulikuna. Mulle meeldiks kord ja puhtus nii, et ma lakkamatult sellega jändama ei peaks. Tegelikult on mul veel mõni huvi elus peale koristamise. Ütlen talle seda mitu korda päevas, aga ta veel ei usu.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar