Mõni aeg tagasi sai meie titapoiss miksiküsimise selgeks ja miksid hakkasid käima iga asja kohta. Miks nii ja miks naa ja miks auto on auto. Ühelt poolt on miksitamine muidugi hea võimalus lapsega suhelda. Teisalt hea võimalus harjutada kannatlikkust ja kolmandat pidi on see umbes nagu aliase mäng. Iga asja kohta saab kuidagi öelda. Auto on selle pärast auto, et tal on neli ratast all. Ma usun, et see on nii emale kui lapsele igati arendav ja lõbus tegevus, kuni ära ei tüüta. Ja tüütab muidugi ema, mitte väikelast. Aga selle arendavuse nimel ma ikka püüdsin paar kuud. Eks ma ole üsna jutulemb ju ise ka, nii et mõningane lõbu sellega kindlasti kaasneb.
Aga iga lause peale, no tõesti iga lause peale on võimalik küsida, et miks. Miks me magama läheme või püksid jalga paneme, miks päike paistab või ei paista ja üldse kõik maailma asjad - miks nad nii on, nagu ma väidan olevat.
Ükskord meie issi nägi, kuidas ma tülpinult silmi pööritasin selle päeva sajanda miksi peale ja tuli mulle appi. Küsis poisilt vastu, et miks. Poiss üritas midagi vastata. Ja siis isa jälle, et miks. Nõnda oma seitse korda. Laps vaatas endasse, mõtles järele ja jäi vait. See nipp töötab siis ka, kui mina seda rakendan. Küll on ikka hea, et meie lastel on isa olemas, mis ma küll oma aruga oskaks peale hakata.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar