Juba ma peangi hakkama oma äsja kirja pandud sõnu sööma (väitsin, et ma polevat kadedust ammu tundnud).
Täna vaatasin Postimehest aasta ema lugu ja tundsin põgusat kadedust. Et viis last ja karjäär ja ei mingeid probleeme. Mees ka selline, kes tütre sõnul on lastega sama palju tööd teinud kui ema. (Siis peaks talle ju aasta isa autasu andma, paljukest meil selliseid mehi ikka on?) Ma arvan, et 99,9% naisi eelistaks sellist meest, kui oleks valida, kas lapsi hoidev ja kodutöid tegev mees või aasta ema tiitel. Ülejäänud 0,1% naistest võibla oleks seda aasta ema tiitlit väärt ka ilma sellise meheta. Selline libamatemaatika seekord.
Jäin mõtlema, et kuidas siis nii. Et mul oli kaks aastat tüdrukuga ikka mudaraske elu. Mees tuli koju umbes üheksaks, kui mul juba pilt taskus, sest päevad algasid vara. Ja kui poiss tuli, tulid teised probleemid. Meil on alailma mingi jama, kuigi ükski jama pole liiga kaua kestnud. Ometi on meil põhimõtteliselt terved ja tublid lapsed. Ja mees põhimõtteliselt kogu aeg olemas olnud.
Mõtlesin siis, et võibla ma võtan oma ematööd liiga tõsiselt. Võibla ma ise ka 15 aasta pärast mõtlen, et tühjagi need titeema probleemid või asjad. No ei saa last riidesse - see inimene ei tea, mis on raskus, kui niisugune asi võib peavalu valmistada. Kellelgi mees peksab ja kellelgi pole raha, et piima osta, ja kellegi laps on narkomaan. Ja mina siin kurdan, et titt teeb oma eakohaseid titetükke. Elu on tegelikult lill ja kadedust tunda pole vaja.
Hiljem mõtlin järele ja leidsin, et seekord oli kadedus pigem hea sõber, kes juhtis mu tähelepanu mu liigsele tõsidusele. Jah, nalja olgu ka ikka parasjagu, täitsa nõus. Ja pole vaja nii ära uppuda oma praeguse hetke negatiivse kallakuga kirjeldusse.
Hiljem lisatud: Päeval märkasin teistki kadedusesähvatust popimate blogijate suunas. Vabalt saan aru, et minu teemadel on huvilisi lugejaid vähem kui mõnel teisel ja võibla ei sobi osale ka minu veidi ehk keerulisevõitu stiil. Aga ikkagi väike kadedusesähvatus oli. Siis sain aru, et ilmselt mul on neid pooleminutisi kadedusesähvatusi ikka pidevalt. Aga vahe võrreldes varase noorusega on selles, et ma ei kannata enam nende all ega tee vist kuigi suuri ringe, et sellest mööda manööverdada. Ehk siis teen suhteliselt vähe tegusid oma kadeduse pärast.
Ilmselt jääb väike kogus ärrituvust minusse ka veel jupiks ajaks, võibla elu lõpuni. Aga ma usun, et see ei paisu enam kunagi nii suureks, et tahaks midagi või kedagi purustada. Ja vabaneb tohutu jõud, mis enne pidi selliseid käitumisi vaos hoidma. Sest oma viha teo kahjulikku mõju on mul elu jooksul olnud küllalt võimalust ja ka põhjust näha ning ammu enam ei pidanud ma seda õigeks. Püüdsin teadlikult kõigist viha tegudest hoiduda ja end vaos hoida ja teisiti maandada. Paremini ma lihtsalt ei osanud – kui viha on suur, ei ole mõtet rääkida enda lõputust vaoshoidmisest – viha otsib alati väljapääsu. Ja vahel ikka leiab ka.
Loodan, et edaspidi saan toimida puhtamaist tunnetest lähtudes. Ja võibla olen ma nüüd ka palju enam valmis tõesti toimima – sedamööda, kuidas vanust ja kogemusi lisandub, näen uusi teid ja võimalusi seal, kus enne paistis olevat tühi väli. Jah, mul on enam pealehakkamist sellele tühjale kohale teed rajada. Ma arvan, et see on töö, mida ma tulin siia tegema.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar