Käisime lastega ERSO lastekontserdil. Pidi olema üks muinasjutt muusikaga ja tore oli. Meile meeldis. Muusika oli ilus ja lavastus oli minu jaoks talutav, positiivse järelmaitsega, mõeldud oli üsna muusikakaugete mootorihuviliste noormeeste peale ka. Tutvustati pille ja aeti natuke harivat juttu. "Mitteinstrumentalistideks" olid kolm põrsakest ja hunt (Mait Trink), kes hakkab ooperilauljaks ja pälvib põrsaste lugupidamise. No täitsa tore lugu minu meelest. Ja omamoodi huvitav see klassikalise kallakuga orkestrimuusika ja röhkivate maatõugu sigade vastandus.
Tüdruk jälgis huviga. Poiss ka algul jälgis, nõksutas peaga natuke kaasa, siis tükkis rõdu rinnatisele ronima ja lõpuks läksime enne lõppu saalist välja. Aga üldiselt pidas ta end suht ontlikult üleval, nagu väljaspool kodu ikka.
Kui ma pärast küsisin tütrelt, mis talle kõige rohkem sel päeval meeldis, siis ta vastas, et bussiga linnasõit. Ja kontsert ka. Nojah. Võib-olla peaks hoopis sagedamini bussiga linnas käima.
Õhtul ta laulis ilusaid omatehtud laulukesi ja tantsis sinna juurde nagu õrn haldjas. Ja iga fraasi lõpetas kohutav krooksatus, mis meenutas nende ooperisigade krooksuvaid röhitsusi. Ma ei teadnudki, et ta sellist üldse teha oskab, aga tuleb välja, et oli lasteaias ühe poisi käest õppinud ja nüüd see etendus tuletas meelde. Pean vist lootma, et see varsti ununeb.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar