Sugulane kutsus meid perega suguvõsa kokkutulekule Lõuna-Eestisse. Mõtlesin järele ja otsustasin, et me ei lähe, sest mees on sel ajal ära. Sugulane pakkus siis, et keegi viib meid Tallinnast lastega kohale, aga ma tänasin ja ütlesin ikka ära.
Põhjusi on palju.
* Laste turvatoolid võtavad autos rohkem ruumi kui täiskasvanud inimene, tavalisse autosse oleks väga hull end tunnikski kahe turvatooli vahele toppida. Ja ilma ju ka ei saa.
* Mul oli hirm, et see lasteta abielupaar, kes meid peale võtaks, ei talu meie laste pidevaid soove ja nendega kaasnevaid vajadusi ning see rikuks nende autosõidu mõnu. Ja võibla ka meie suhteid.
* Titapoisi järele vaatamine on pidev päevatöö, meie usin meesterahvas ikka korraldab pidevalt. Võõras kohas on tegemist veel rohkem, sest see koht ise pole nii lapsekindel nagu meie kodu. Ma ei naudiks seda üritust, kui peaksin kogu aeg poisi sabas jooksma ja kellegiga juttu ajada ei jõuakski.
* Ja ma ei tahaks, et mind nähtaks kui üht äravaevatud pahurat ema, kes ma seal nõnda üksinda oleksin. Tõesti-tõesti. Enesega rahuloluks on mul vaja oma aega.
(Siinkohal mõtlesin jälle sügava kaastundega kõigi üksikemade peale, kes on 12 kuud aastas ilma mehe toeta. No mis elu see on. Ja no mis elu see veel pidi olema, mille eest nad sellisesse ellu pidid põgenema?)
Niisiis jõudsin äratundmisele, et ilma meheta ma ei hakka sellist reisi ette võtma. Aga temaga koos ehk läheme suvel mõneks päevaks või nädalaks kuhugi. See on teine lugu, sest siis on teine täiskasvanu veel, kellega töid jagada. Ja saab ikka natuke puhata ja reisist mõnu ka tunda. Ehk. Kindel ei tasu küll olla. Lapsed suudavad alati enamat kui täiskasvanu suudab kujutella.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar