Üks seni minu jaoks ületamatult keeruline põhjuse ja tagajärje seaduse avaldumiskoht on "katsed" väikeloomadega. Tüdrukule on olnud loomuomaselt selge, et ka putukatele haiget ei tehta. Poiss marssis alles eile rehaga relvastatult rõõmsalt naabri kassi poole, teatades, et läheb talle haiget tegema. Seda ma tal teha ei lasknud - kui poiss keeldu ei kuulanud, võtsin rahulikult reha ära. Selle peale laps nuttis nagu ikka, kui hea pahandus untsu keeratakse, aga leppis oma kehva saatusega.
Kunagi rääkis üks loomanurga õpetaja, et parem, kui laps saab vägivalla toimepanemise kogemuse kätte näiteks rotti surnuks pigistades kui teist last pitsitades. Võibla tundub ebahumaanne, et kuidas siis nii, justkui lubame looma piinata. Aga kuidas teistmoodi saaks selle tunde kätte, mis siis juhtub, kui nii teed? Mõne lapse sees elab see tunne, et looma peab hoidma, aga mõne sees mitte. Vastutustundelised ja ümbritsevatega arvestavad täiskasvanud peaksid kasvama neist kõigist. See loomanurga õpetaja ütles, et tema teada on roti või hiire surnuks pigistanud kaks last, kes pärast olid kõige hoolsamad loomade eest hoolitsejad. Sest selline tegu on lapse jaoks ikka šokk.
Waldorfpedagoogid räägivad, et ka noores lapses on tõemeel olemas. Kui tal lastakse kohtuda oma teo tagajärjega (mitte selle eest mõõdetud karistusega), siis on suurem tõenäosus, et ta oma tegu ei korda (karistuse hirmus õpib ta pigem asja ilmsikstulekut vältima, petma ja varjama). Mina olen ka kunagi ühe hamstri ära lõpetanud - ettevaatamatuse või hooletuse läbi, aga mitte ainult. See tegu jäi oma lõplikkuses mulle sügavale meelde. Mina rohkem ei taha nii teha.
Päris elu on alati palju keerulisem. Kuidas ma saavutan olukorra, et mu väike patsaan jätab putukad rahule - nende valu on lapsele vist raskesti mõistetav? Mina räägin, et sajajalgne saab haiget, kui ta teda torgib, ja tema vastab, et sitikas ju liigutab - järelikult pole surnud. Kuidas ma saavutaksin, et ta hoiab kõike elavat mitte karistuse hirmus, vaid pärast jõudmist äratundmisele, et elu on elamist väärt ka putukale?
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
Mäletan, et mina küsisin lapselt, et kas ta tahab teada, mida putukas tunneb, kui talle haiget teha. Laps õnneks ütles, et tahab teada. Siis ma näpistasin last ja ütlesin, et loomal on veel valusam. Aitas selleks korraks.
Teine kord rääkisin lapsele loomast muinasjutu, et tal on ema, kes teda koju ootab jne.
Aitäh, mõtlesin selle peale. Ja jõudsin äratundmisele, et meie kahene on selliseks tähenduse ülekandeks vist veel liiga väike. Tema tajuks seda pigem vägivallaaktina ja küsiks suuril silmil miks sa mulle haiget teed. Selles vanuses on lapse pahategudega toimetulek suht keeruline. Sest mõistmist napib ja ettevõtlikkusel ega uudishimul pole piire.
Postita kommentaar