Eneseabi õppetunnid

Kui ema isiklik tundeprobleemidega toimetulek on siin viimasel ajal saanud keskseks teemaks, siis oleks vist asjaks ja ehk ka lõpetuseks panna kirja need tehnikajupid, mis mind on aegade jooksul aidanud. Vähemalt lähtekoha ja selguse mõttes. Kuidas tegelda enda või teise inimese probleemidega nii, et ikka kergem hakkaks. Ja mitte kellelgi ei hakkaks raskem (koorma üleandmise tähenduses). Sest tegelikult pole ju vahet, kas paha on Sinul või Su sõbral või Su lapsel. Kellelgi on ikka paha ja see ei peaks nii olema.

* Vägivallatu suhtlemise tehnika soovitab teraselt tähele panna enda või teise tunnet ning vajadust, millele see viitab. (Nt tunnen viha, sest ma vajaksin rahulikku unistamise aega, aga pean tegema...) Kui vajadus on teada, ehk on siis võimalik seda vajadust ka kuidagi kõigile sobival viisil rahuldada. Ning teise tundeid lahti harutada aidates ikka pidada meeles, et see on tema kurbus või koosolemise vajadus, mitte minu oma. Selle kohta on ilmunud raamat "Vägivallatu suhtlemine". Tegutsevad ka empaatia õpigrupid, osa neist e-õppena. vt vägivallatu suhtlemise kodulehte.
* Sageli paistab, et mured haakuvad külge mures inimestelt. Üks võimalus on murelike inimestega mitte suhelda, aga mulle see ei sobi. Mulle on soovitatud hoida enda ja mures inimese vahel nö valgusepalli. Et võõras mure mulle krae vahele ei trügiks. Kui keskenduda tollele suurele valgusele, siis saab valida selleks korraks võõrast muret mitte enda kanda võtta. [Aga kui minu sees on sama laadi mure, siis võib juhtuda, et trügib ikka, kuidas ka ei püüaks end sellest puhtana hoida ja võõrast muret empaatia kanalisse suunata. Et ma mõneti nagu tahan (kuigi ei tunnista) oma murega ka tegelda ja siis võtan veel jupi võõrast muret kanda. Kokku saab paras ports, et seda marineerima hakata. Ja siis hakkangi sellega tegelema, aga juba oma murega.]
* Saab luua justkui suure valgusekanali, kuhu saab mõttes suunata oma või teise inimese tülika tunde. Lasta sel sinna voolata nagu jõel. Mõni kujustab näiteks, et suur jõgi voolab pealaelt sisse ja südamest välja või muul sarnasel viisil. Igatahes on veel alati puhastav toime, ka siis, kui ta on ainult kujustatud.
* Kõik looduses aitab meelt tasakaalustada, puu ühte, vesi teist ja maa kolmandat moodi, neilt kõigilt saab abi paluda ja vastu võtta. Samuti on tuul ja tuli suured puhastajad. Võibla see on veel kõige võimsamat sorti abi, koos järgmisega.
* Palvetada saab ka. Paluda, et Looja võtaks kanda selle, mida ise kanda ei jaksa. Ja läbi palve on võimalik muuta enda sisemist olukorda, selle kaudu muutub kohe ka väline olukord. Karmat on võimalik palve läbi lunastada. Karma vabaneb minu arusaamist mööda siis, kui inimene on oma eksimusest aru saanud ning seda tunnistab. Andestus korrastab inimestevahelisi suhteid, lunastus inimese ja jumala vahelisi suhteid.
* Mingi jagu tülikat tunnet on vist vaja tõesti lõpuni läbi tunnetada, olles pealaest varbaotsteni üks suur tülikas või õnnetu tunne. Aga ikka mingites mõistlikes piirides. Mingil hetkel oleks asjaks see mingil viisil ära lõpetada ja jälle rahulikult elama hakata. Mina nt ei viitsi suhelda inimestega, kes suudavad tunde ringiratast viriseda - milleks ma peaks oma elu selliste peale kulutama? Või miks peaks keegi minuga tegemist tegema, kui mina selline olen? Samal ajal jäävad ju kõik head asjad tegemata ja muu elu elamata.
* Veel olen proovinud nt homöopaatiliste teradega ärritusele vastu astuda ning pean seda sama tõhusaks kui mistahes meditsiinilist sekkumist. Selleks korraks aitab, ja homöopaatia puhul on kõrvalmõju väiksem või olematu, aga üldiselt see siiski ei lahenda probleemi, vaid topib selle sügavamale sisse ära. Viimse hetkeni ma püüan muul viisil endaga toime tulla.
* Jooga ja tai massaaži kaudu saab ka oma hingelist seisukorda tublisti mõjutada ning väiksemaid pingeid lahendada. Jooga kaudu olen näinud selgelt oma keha ja hingelise seisukorra seost. Sellevõrra on seos lapse hingelise olukorraga ka mulle eriti mõistetav ja seletatav kasvõi jäljendamisena. Igasugune muu kehasse leebelt suhtuv liigutamine peaks ka aitama, kasvõi tugevama hingamise tõttu tekkiva efekti tõttu, mis vist on üsna sarnane vabastavale hingamisele (seda ma pole proovinud). Aga tähelepanu peab vist ikka tundel olema, mitte nt sellel, et saaks palli korvi. Ja keha kaudu meeleoluprobleemile lähenemisi on teisigi, akupunktuur, nõelravi ja refleksoloogia nt.
* Hingamistehnikad on hea kodune ja alati käepärane võte. Ma olen kuulnud, et vabastava hingamise mõte on nö toetada inimest oma tugevasse kogemusse sisse minema ja sealt hingamise kaudu läbi minema. Aga igasugune teadvustatud hingamine aitab. Väga abiks on lihtsalt mistahes rütmiline liigutamine (ujumine, suusatamine, jooksmine, kõndimine), kusjuures tähelepanu on tunnetel ja hingamisel. Või ka kehal, kui mingi kehaosa on eriti pinges. Kõike lihtsam meelt puhastav hingamistehnika on hingata loomulikult sisse ja siis suu kaudu kõhulihaseid pingutades kolme kuni üheksa jao kaudu välja (lõpuks on kõhunahk nii vastu selgroogu kui annab). Mõne minutiga on meel oluliselt rahulikum. Tähelepanu on kogu aeg kõhulihastel. Peaks kõhule ka hästi mõjuma.
* Eckhart Tolle on oma raamatutes kirjeldanud erinevaid harjutusi, mille eesmärgiks on tuua meel praegusse hetke. Kui mistahes olukorda rahulikult vaadelda, siis probleemi pole. On ainult olukord. Ja sellega on võimalik toime tulla. Ka budistid on minu meelest sama liini peal. Selles blogis on nt ühe mõtlusõpiku põhjal kirjutatud sissekanded "Viha vastu" ja "Uimasuse vastu", mis neid seisukohti üksikasjalikumalt valgustavad.
* Armen Tõugu "Indigolaste" raamatus on lk 160 kirjeldatud meetodit, kuidas tasakaalustada oma meeleolu näiteks joonistamise, kirjutamise või voolimise läbi. Kõigepealt tuleb nt maalides väljendada oma ebapuhast meeleolu. Seejärel vaadata enda sisse, sinna kohta, kus enne oli see ebapuhas meeleolu - mis seal nüüd on. Ja siis maalida lõpuni välja ka see teine meeleolu. Alles peaks jääma neutraalne rahulik meeleolu. Sedagi võib teha lihtsalt kujustamise kaudu, kui elu ei anna võimalust maalimiseks aega leida. Mõningase harjutamise järel mingites olukordades töötab. Samas on Tõugu raamatus ka viide, kuidas seda laste aitamiseks kasutada.
* Kunagi olen kohtunud päris psühholoogi ja psühhiaatriga ning käinud gestaltteraapias. Sellest tean, et tavapsühholoogid pigem lõhuvad katkist inimest katkisemaks ja ma ise neid teid käia ei soovi ega soovita. Mina olen sellelaadilist abi saanud hoopis Jure Biechonski kooli õpilaselt. Jure koolis õpib praegu kolmes rühmas 120 õpilast terapeudiks (enamik ilmselt jääb küll ainult enda ja oma perega tegelema). Olen ise Jurega kohtunud ja temalt väärtuslikku nõu saanud ja sageli on mulle abiks olnud ka suhelda ühe tema kooli õpilasega - neil seal on muide päris suur praktika, mida nad oma tutvuskonnas tasuta teevad. Veel olen head nõu ja ideid oma pereelu edendamiseks saanud Lilleoru inimeselt, Ülle Liivamäe kooli õpilastelt, holistilise teraapia kooli õpilaselt jt. Eestis on praegu väga palju alternatiivseid suundi, millest kõigist vast kellelegi on kasu ka. Vaja ainult see õige üles leida ja proovida. St midagi enda heaks t e h a. Lihtsalt loengu kuulamisest pole tõenäoselt mingit kasu.
* Hingerännakust olen siinsamas hiljuti kirjutanud.

Kõigi nende tehnikate juures on hea vähemalt alguses kasutada asjatundjate abi. Aga asjatundjaid on väga igasuguseid. Ilmselt paljud neist suudavad oma kunsti kaudu aidata suurt hulka inimesi, aga mõni tehnika mõjub mõnes olukorras oluliselt tugevamalt kui teine. Aitajate seas on suur hulk ka selliseid inimesi, kes vajavad veel ise tublisti abi ja üldiselt ei ole abi sellisest aitajast, kes seda muret ei ole ise kogenud. Eelkõige on oluline valida oma aitajaks inimene, kelles on suur südameheadus ning armastuse ja valguse vägi. Pimeduse teed pidi võib tulemus olla kiirem ja mugavam, aga see abi on näiline. Kurjuse inglid on kõige ilusamad, kuid nende tee viib rappa.
Ja määrav on inimese enda tahe. Olen palju näinud eneseabituriste ja eneseabipuhkajaid. Esimesed käivad ühelt eneseabi kursuselt teisele ja tutvuvad kõigi maailma huvitavate tehnikatega (samas on neist sageli teistele infoabi). Aga enda peal nad neid tehnikaid pigem ei proovi, äkki on liiga valus või vaevaline. Eneseabipuhkajad püüavad leida mõne kaastundliku inimese, heidavad siis piltlikult öeldes pikali ja ütlevad kogu oma olekuga, et tehtagu minu heaks midagi. Suured targad neile inimestele sageli midagi ei ütlegi. Pole mõtet isegi teeotsa kätte näidata, kui inimesest endast minejat pole.
Aga seda, kes on valmis end ise aitama, aitab ka Jumal.
Armastust ja valgust!
Tipp Ja Täpp