Lugesin tütrele muinasjuttu, kus noormees sai endale sajamiilisaapad ja astus nende abil kiiresti kaugetele maadele ning jõudis lõpuks ka oma armastatu juurde. Ja mõtlesin oma piiratud mõtlemises, et kuidas see küll alati juhtus, et ta igasse vajalikku kohta tõesti kohale jõudis - et ta ühestki tarvilisest teadjamoorist kuuekümne miili võrra üle või mööda ei astunud?
Siis sain aru, et see on täiesti põhjendamatu negatiivne mõtlemine. Muinasjutud on meie looks vormistatud unistused ja oleks asjaks õppida unistama ilma muretsemata. Võibla oli lihtsalt kunstilistel kaalutlustel jäetud ütlemata, et mõnikord ta astus mõne kahekümne- või kuuekümnemiilise sammu ka... Et ikka õigeks ajaks õigesse kohta jõuda. Sest tema pühendumus oma sihile oli täiuslik.
Ma arvan, et pärisunistustes ma olen sama ebatäiuslik nagu seda muinaslugu lugedes - kuna suur osa mu unistustest on täide läinud ja sugugi ei saa öelda, et elaksin nagu muinasjutus. Ikka nagu tavaline inimene tavalises elus, kus on olemas raskused, takistused, arusaamatud kõrvalepõiked või pealtnäha mõttetuna tunduvad olukorrad. Tagantjärele olukorra ja oma kunagise unistuse üle järele mõeldes olen korduvalt taibanud, et mu unistus oligi poolik ja ebatäiuslik ning teostuse kohta pole muud öelda, kui et töö on tellija materjalist.
Ma usun, et tee paremasse ellu viib läbi puhtamate unistuste. Aga neid leida pole mitte kerge. Ja miks ma juba kaldun arvama, et minul ju sajamiilisaapaid pole?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar