Äsja oli Postimehes lugu küberkiusamisest. Mh oli kirjas, et kiusamisest teatab oma vanematele marginaalne osa kiusatuist ja et lapsed ise ei oska end kiusajate vastu kaitsta (nt kiusajat rate'is blokeerides). Miks need lapsed siis abi ei otsi, kui nad ise end aidata ei oska?
See on jälle üks koht, mil ma mõtlen, et hädasti oleks vaja, et vanem tuleks oma muredega toime. Ma arvan, et laps ei suuda taluda seda pinget, et tema on n-ö tekitanud oma vanemale probleemi (juurde). Hästi tavaline on ju abipalvesse suhtuda viisil "Mul on isegi raha vähe ja tööl raske, nüüd sina ka veel oma jutuga...". Kui lapsevanemal on muresid ikka palju, siis pole mingi ime, kui ta lausa vihaselt reageerib sellele, et tema töökoorem suureneb - sest kui laps palub abi, on ju tema töö last aidata. Ja kui inimese häda juba niigi ajab üle ääre, siis võib üks piisk ajada karika üle serva. Laps tunneb selle ära ja hoidub abi palumast - uurimusest selgus, et valdav enamik lapsi talub nt küberkiusamist ilma et täiskasvanu, sealhulgas vanema käest abi paluks. Kas pole kurb või vähemalt mõtlemapanev?
Mina nt palusin oma ema käest üsna viimati abi neljandas klassis, kui üks suurem poiss mind oma kehaliste lähenemiskatsetega ahistas. Praeguse aja mõistes oli see täitsa tühiasi (pealegi oli ta pigem heatahtlik), aga mitte tollal minu jaoks.
Hilisemas elus olen püüdnud teda oma elu piinarikaste asjaolude teadmisest säästa; kui muidu ei ole saanud, siis teatanud ainult fakte ja neidki pigem tagantjärele. Tegelikult olen püüdnud muidugi eelkõige ennast säästa sellest, et tema minu pärast abitult kannatab. Eks tal tõesti ole muresid minutagi. Ja minul ka. Muret ema kannatuste pärast ma ei tahaks enam kanda.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar