teisipäev, 13. mai 2008

Koogijagamishäda

Käisime perega ämmal tähtpäevaüritusel külas. Ämm oli meisterdanud oma firmakoogi, mis on meie perele alati maitsenud. Mina võtsin soolaseks ampsuks poest pitsat kaasa. No plusspunkte sellise asjaga muidugi ei teeni, aga ajas asja ära. Kõhud said kõigil täis. Tubli minia punkte tuleb kusagilt mujalt teenida.
Meie neljakesi pistsime kooki ka üsna isukalt. Äi võttis väikse tüki, kuigi temagi on vahel suur koogisööja. Ämm pajatas vaoshoitud dramatismiga juurde, kuidas tema jääb vahel päris ilma. Ja ise ei võtnud tükkigi. Kui lahkuma hakkasime, oli tublisti üle poole koogist söödud. Meie pere kõhus. Ja ämm pakkus ülejäänut kaasa. Mina siis ütlesin, et me ei võta, et saad ise ka kooki. Ja äi ei olnud ju ka peagu üldse kooki söönud. Selle peale kurvastas ämm, et nüüd ei kõlbavat tema kook kah enam.
Ja selle peale polnud jälle minul enam midagi kosta. Kui võtad kooki, on halb. Kui ei võta, veel halvem. Häda inimestega, kes ise oma tunnetega toime ei tule. Mis need teised siis tegema peavad? Kas keegi teab mõnda head nippi?
Tipp Ja Täpp

5 kommentaari:

kukupai ütles ...

Pakkunud välja, et teeme ülejäägi pooleks, pool teile kaasa ja pool neile. Kui see ka ei tööta, siis on probleem tõesti ämmas endas.

Laps Eestis ütles ...

Hetkeks mõtlesin ka selle peale, aga järelejäänud koogikolmandik tundus natuke väike, et seda veel poolitama hakata (me olime ju neljakesi juba kaks kolmandikku ära söönud, pärast kosutavat pitsaeinet). Võibla see oli minust ülbe, et ma seda siiski välja ei pakkunud, aga nüüd nii sai.

Laps Eestis ütles ...

Mõtlesin järele. Minu jaoks oli see vist väike vastuvangerdus selle ämma käitumise peale, et ma olen aastate jooksul pidanud palju kordi kuulma, millest kõigest tema on laste kasvatamise tõttu loobunud (ja vahel väga väikseid etteheiteid sellele, et mina tahan ikka ise ka elada). Ta väidab, et on pidanud paljust loobuma ja nüüd nõuab, et ta poeg käiks neid aitamas. Eks poeg käibki ja aitabki ja eks see ole kuskilt otsast õige. Aga nõudmine ei ole minu meelest õige ja ohverdamine kah - aga kes on oma elu mingi ohverdamisega ära rikkunud, ei pea mitte teiste elu sellega rikkuma hakkama.
Küsimus on ikka tundes, millega abi palutakse või antakse, mitte abipalumises või -andmises endas. Igaühel peaks igas hetkes ikka tema vaba tahe ja valikuvabadus olema. Siis saaks anda rõõmuga ja vastu võtta tänuga. Nii on ilu palju ilusam. Minu jaoks. Ämma jaoks on mingid muud suhted ja süsteemid.
Minu käitumine oli ilmselt mingi alateadlik protest selle vastu. Nojah, ega ma muud ju endale lubada saagi. Ja see polnud ka just teadlik vägikaikavedu. Pigem ikka loomulik reaktsioon sellele, et mind üritati sundida nende ohvrimängudega kaasa minema ja ma tõmbusin kõigest tagasi.

Anonüümne ütles ...

Eesti keeles on ilmunud raamat-
"Emaarmastus"(Anatoli Nekrassov ; kirj.Pegasus 2006)
"...lapsed ei võlgne vanematele mitte midagi." ütleb ta muuhulgas.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh, ma olen selle raamatu ja nende seisukohtadega pealiskaudselt tuttav. Aga mu ämm ei ole, tema maailmas on mingid täiesti teised reeglid. Suur osa üle kuuekümneseid eestlasi elab ju endiselt selle põllumehe mõtlemise järgi, et lapsed on meie pensionisammas ning *kohustatud* oma vanemaid toetama. See kohustus on kirjas ka meie riigi seadustes ja südametunde järgi on see õige ka. Ainult minu jaoks on küsimus ikka meeleolus, millega seda kohustust täidetakse või sisse nõutakse.
Ja meie jaoks jääb endiselt see küsimus üles: kuidas temaga nii suhelda, et meie ise ei kannataks ja temaga säiliks võimalikult head suhted? Ema armastamine on ju loomulik ja iseenesetmõistetav. Ka siis, kui ta käitub meie meelest valesti. Ja ümber ilmselt kunagi ei kasva.