Olen kohanud seisukohta, et lapsed kasvavad ise. Eks nad kasvavad jah. Viskavad pikkust ja laiust, harjutavad tunnetust ning võtavad üle teiste inimeste mõtteid. Aga see ei peaks tähendama, et nad kasvavad omapäi (selliseid tulemusi enamik meist ei taha: vt omapäi kasvades).
Mõni aeg tagasi kirjutasin oma lapse lasteaias olnud suhteprobleemist. Üks kommenteerija arvas selle kohta, et see on lihtsalt loodus. Suurepärane tähelepanek! Looduses tõesti asjad nii käivadki. Vist. Turovski jt on loomade käitumise kohta raamatuid kirjutanud. Loomariigis on tõesti liigutavat hoolt järglaste eest, mõnda sorti eneseohverdust (üksikute värviliste putukate paratamatus langeda asjatundmatute noorlindude saagiks või mesilaste astlakaotus näiteks) ja palju muud põnevat. Hävitavat käitumist nt.
Aga inimestel on midagi, mis loomadel puudub. Eetikavõime. Inimesel on võime aru saada heast ja kurjast. Teised loomad (nojah?) on endiselt paradiisis. Meil ainsana on võimalus oma eetikavõimet kasutada. Nähes, et laste suhted kisuvad kiiva, on võimalik neid rea peale aidata. Enamasti on see kergem kui täiskasvanute hulgas. Ka minu lapse lasteaias aset leidnud olukorda sai leevendada hea tahtega lapsevanemaid ja õpetajaid kaasates. Vaja oli otsust, et sellised suhted jäägu loomariiki ja minu lapse suhtluskeskkonnas valitseb teine stiil. Veel oli vaja tegu ja mõnevõrra head õnne, möönan.
Igatahes olen üha enam veendunud, et inimeste seas on võimalik inimlikult, hoolivalt ja armastavalt suhelda. Ja seda saab õpetada ka lastele. Ma arvan, et nad õpivad seda ise ja hea meelega, kui ainult võimalust anda. Tegelikult ma arvan, et me kasvatame (nii oma kui võõraid) lapsi kogu aeg, vahendades iga minut oma suhtumise, ütlemise ja teoga enda väärtushinnanguid. Sellest pole pääsu, see on vääramatu nagu loodus.
Samas sageli mulle tundub, et vanemaid ei pane tähele, kuidas nad oma lapsi kasvatavad. See kasvatamine on lihtsalt nii loomulik, enesestmõistetav ja ebateadlik. Siin on üks konks. Ebateadliku kasvatamisega vahendame vahel ka ebasoodsaid mõjusid. Mulle meeldib ka vahel ebapedagoogiliselt käituda. Mõnus! Ma lausa igatsen neid võimalusi (aga laste juuresolekul luban endale harva, sest ma ei taha pärast seista silmitsi nende tagajärgedega).
Samas on mind küll üsna teadlikult kasvatatud (minu varased aastad möödusid väidetavalt Spockieelses ajas), aga suurt osa sellest kasvatusest ma vastu ei võtnud, sest mulle iga jama ei sobi. Neid jamasid nähes mõtlen vahel, et võibla ajan ma ise ka oma lastele jama. Nende isiksuse ja tuleviku perspektiivist vaadates. See selgub hiljem. Et mis oli jama ja mis asjakohane. Praegu ma muudkui kasvatan. Eetikatundest lähtudes.
Või kui see pole see „päris” kasvatamine, siis las lapsed kasvada pealegi ise. Aga peaasi, et vastutustundelise täiskasvanu tähelepanu all.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar