Viisin eile tütre huviringi. Kuna mul polnud selleks ajaks väikest kuhugi jätta, võtsin ta kaasa. Koju minna ja kohe uuesti lapsele järgi tulla poleks titaga hästi jõudnud ja nii siis pusserdasime seal nurga taga kaksi, kuni õde ringitas. Nägin ja kuulsin mõnda, mis jälle kasvatuse teemal mõtlema ja lausa sõna võtma pani.
Üks vanaema oli lapselapsele järele tulnud, aga poiss saatis ta avalikult pikalt. Isegi nurga taha oli koledasti kuulda. Vanaemal ei jäänud muud üle, kui minna õue teda ootama. Poiss jauras sees edasi. Vahepeal jooksis meist mööda koos paari sama vana tüdrukuga, kõik umbes 8-10aastased. Kuulsin, kuidas nad pisut eemal nägelesid omavahel. Ja nägin, kuidas pisut suuremat kasvu tüdruk sedasama turris olekuga poissi kinni hoidis ja kätega vaikselt klohmis. Kui küsisin, et mis toimub, sain tüdrukult kiiresti malbe vastuse, et eimidagi. Naeratas ja seletas, et see poiss ajab oma vanaema ja õpetaja närvi ning tema püüab lihtsalt asja parandada. Mind hämmastas, et see tüdruk julges peagu minu, võõra täiskasvanu kõrval ja minu nähes poissi klohmida - et ta oli nii kindel enda teguviisi õigsuses. Poiss oli sissepoole pööratud pahura olekuga, ilmselgelt teda miski vaevas, ja ilmselgelt see oli kõigile tülikas. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Jõuga kord majja!
Eks nii ole vist meid kõiki kasvatatud, kui mitte ehk kodus, siis mõnes lastekasvatamise asutuses kindlasti. Täiskasvanud vast enamasti käsitsi kallale ei lähe, aga ega verbaalne vägivald parem ole. Skeem on ju sama: kui sa vait ei jää, siis annan pasunasse! Kui vähesest ei aita, siis kõvemini!
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar