Eelmises postituses justkui heitsin ette, et lapsi jõuga paika pannakse. Kohe pärast seda panin tähele, et kuigi ma seda ei taha, siis mõnes olukorras kehtestan ise ka korra jõuga. Pooleteistaastane ei tee ju sugugi alati seda, mida vaja oleks. Üheski vanuses inimene ei taha alati seda, mis oleks kasulik ja vajalik. Waldorfpedagoogid õpivad välismaal aastate kaupa hääle seadmist nii, et lapse hing kuuleks õpetaja palvet ja laps läheks ise soovitud teed. Siis on sundi vähem. Ja sõnaga käskimist nad pigem ei kasuta, vaid teevad ise ette, et laps saaks jäljendada. Vähem vägivalda. Aga tavavanemad (nagu mina) ju nõnda laulda ei oska. Ei jaksa ka.
Jõuga korra kehtestamine pole siiski päris sama, mis vägivallaga. Mõtlesin, et kust läheb piir ja jõudsin samasse punkti, kuhu ikka. Küsimus on meeleolus. Millise meeleoluga vanem ütleb, teeb ja paneb. Viha viitab vägivallale. Ja järgmine küsimus on, kust leida kannatlikkust, kui kogu energia on kulunud muude vajalike asjade peale ära. Polegi teist nii väga - sellise sombuse ilmaga. Kas jääb üle ainult oodata kevadet?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar