teisipäev, 18. detsember 2007

Imelik kripeldus

Poeg saab uuel aastal kaheseks. Justkui peaks tööle minema. Kuhugi. Selline abstraktne mõte. Nagu Pipil, et kõigil tuleb koolivaheaeg, aga temal mitte, kui ta koolis ei käi.
Nagu ei sobi enam kodus olla, kui noorimal jalad all ja keel kuigivõrd suus.
Aga kuhu minna? Ja kuhu laps panna? Ei raatsi teda veel käest ära anda. Üldse ei paku huvi ükski töömõte. Majanduslikult ka pole eriti mõttekas. Sest suure pingega tööle ma ei tahaks minna – tahan oma jõu veel koju ja lastele jätta. Väiksema lihtsama otsa eest suurt ei maksta. Sest selle koduse oma laste hoidmise tööga justkui teenib ka üht-teist toidu ja riiete ja lapsehoiu pealt kokkuhoidmise mõttes. Siis ei tule tööleminek enam lisatuluna, vaid lisakuluna, sest osa jõudu läheb perest välja.
Aga kripeldab ikka. Et nagu peaks minema. Õiged inimesed ju käivad.
Mõtlen oma eelmiste töökohtade peale. Mõnel pool on olnud inimestevahelisi probleeme, mind on need seganud isegi siis, kui ma ise pole selle all otseselt kannatanud (vahet pole, kas öelda, et probleemi tekitab loodus või kehv lastetuba või kehvad isiksuseomadused, kui probleem püsib, siis mind segab). Mõnel pool kehv ülemus. Ühes kohas oli kõik muu tore, aga mõne aja pärast raha ei tulnud suuremat sisse ja siis polnud ka eriti millestki palka maksta. Läksin siis minema, Tallinnas on ikka võimalik parem töökoht leida, kui endal liiga suuri ega spetsiifilisi nõudmisi pole. Ja ühest muidu täitsa enda unistuste kohast tüdisin lihtsalt ära. Ja siis tuli pääsemine lapsepuhkuse näol. Sinna ma pärast esimese kolmeseks saamist enam tagasi ei läinudki. Jäin hoopis teist ootama. Nii et ei oska kuhugi tahta. Võibla see on kauaks koju jäänud ema hirm. Hirm uute ja tundmatute olukordade ees. Võibla hirm enda vähese suutlikkuse ees. Võibla see on mugavus ka.
Mõneti olen ju rahul oma väikse koduse eluga. Probleemid on enamasti mulle jõukohased lahendada. Ja kui pole, olen ise alati küllalt suur ülemus, et asjatundjalt abi paluda. Kokkuvõttes asi toimib. Ma võin siin blogis endale igasugu asju kokku unistada. Ilusa suurema ja parema maailma näiteks. Päriselus on teistmoodi. Ei ole päris nii ilus ja suur ja hea, kui tahaks. Või pole ma ise nii suur ja ilus, et oma elu selles suures maailmas korraldada. Sest tähelepanu, mõtted ja tunded on kodus. Jõud ja ilu on nagunii kodus.
Ma vist jään veel oma kodusesse argiaskelduste ja laste mängude-muinasjuttude maailma edasi (kas see on kinnijäämine või oma õige koha äratundmine?). Kuigi kripeldab, et tuleks päris tööle minna. Ükskord ikka.
Tipp Ja Täpp

1 kommentaar:

killuke ütles ...

Takkajärgi mõeldes on mul kahju, et ei olnud lastega rohkem kodus (kuigi olude sunnil ei tulnud see suurt üldse küsimuse allagi...)
Hoia seda aega pisikestega kodus nagu kullatükki!
Kui lapsed väikesed olid tundus nagu oleks kõik see tulevane elu igavesti-igavesti ainult neid ja nende probleeme täis. Hetkel loen kurvastusega juba kokku neid väheseid aastaid, mis jäänud ajani, mil nad võivad omapäi elu seadma hakata! Tahaks ajaratta ümber pöörata ning palju-palju teisiti teha...