Õue väga ei kisu. Enamasti käime ikka oma igapäevast karastuskohust täitmas, aga vahel jääb vahele ka. Vaadata pole õues suurt midagi ja kehvema ilmaga eriti mõnus ka ei ole. Ja ometi on sellel ajal oma kingitus. Kui miski väline enam tähelepanu endale ei tõmba, saan märgata ennast ja last. Me saame lihtsalt olla. Selles ajas ja ruumis. Koos. Vaikuses ja rahus.
Võibla on sel koosolemisel eriline sügavus ja sisu. Lihtsad asjad saavad loa omandada uue tähenduse. Võib näiteks vaadata, mitmel erineval viisil saab nupumosaiikmängu mängida. Nuppe saab laduda vabalt, värvi ja suuruse järgi, mustriks, nuppe saab teiselt poolt välja torkida, kuni õigele poolele tekib nupumets ja osa nuppe kukub aluselt välja, siis saab need nupud jälle sinna aluse külge tagasi vajutada ning sama korrata – näiteks nii kaua, kuni kõik nupud on lahti tulnud (viimased peab ise näpuga ära võtma). Liita ja lahutada saab ka, kui vanus välja veab. Ning kujundeid, pilte ja ridu moodustada. Selleks kõigeks on põhiliselt vaja tähelepanu. Kui lapse omast veel ei piisa, saab ema enda oma sinna juurde panna. Ja mängu jätkub kauemaks. Aga seda tunnet ma ei raatsi ära kirjeldada.
Hämar aeg annab võimaluse avastada oma sisemist elu. See on suur, ilus, põhjatu ja väga isiklik.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar