Väike laps on avali ja võtab kõike vahetult vastu. Kõik mõjub ja mõjutab otse. Seepärast oleks asjakohane, et valib täiskasvanu, kes on oma filtrid juba loonud. Ja mõtleb, enne kui valib. Millist mõju me oma lapsele tahame?
Tänapäeval ilmub üha enam printsessiraamatuid, kus nuditud sisu ja mannetu stiili kõrval on arvutiga tehtud pildid. Nende raamatute printsessid on haiglaselt piitspeenikesed ja meenutavad elutuid kahemõõtmelisi nukke. Selline on tänapäeva iluideaal. Huhhuh. Haige ja elutu.
Selle poolest meeldib mulle Larousse’i printsi- ja printsessiraamatu kujundus (raamat ise meeldib ka, üheksa klassikalist printsessijuttu nagu „Metsluiged”). Pildid on pigem kunstiteosed. Pitsilised volangid ja saledad pihad on jäetud täpselt välja joonistamata, oluline edastatud värvi ja kujundi kompositsiooniga. Ja need on kõnekad pildid. Soovitan.
Aga lapsena ma nautisin muidugi neid rokokoolikke kostüüme, mida Perrault’ muinasjuturaamatus nii ohtralt leida (vähemalt arvestas iluideaal paarkümmend aastat tagasi loomulike kehavormidega ja ilusaks peeti elusust). Enda üle olen uhke, et olen sellest vähemalt osaliselt välja kasvanud, ning pitsivahu kõrval on üha olulisem nii asjade kui inimeste sisu ja olemus. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar