Kerttu Soans kirjutas Postimehe AK-s päkapikundusest. Pikk ja põhjalik lugu. Ja minu jaoks kurb. Sest see ongi nii paljude laste jaoks. Kõigi nende kurbade tagajärgedega, mis loos kirjas.
Mina vihkasin lapsena, kui mulle öeldi, et mõnel juhul ma võiksin jääda kingist ilma (päkapikukomme siis veel ei tuntud). Ühegi suure pahandusega ma pole mälu järgi hakkama saanud ja väikse asja eest nõnda karistada ähvardada käis mulle üle mõistuse. Viha ja trotsi tekitas. See tundus suure ülekohtuna. Siiamaale tundub. Mulle tundub siiamaale, et jõulukingid toob võõras taat just selle pärast, et kasvõi see üks kord aastas me oleks tänulikud lihtsalt niisama – eiteakellele. Et oleks üldse see võimalus siirast tänu tunda, mitte lihtsalt kohusetundlikult tänada ema või vanaema selle eest, et tema oma kohust täidab.
Nii on meil alati komm aknalaual ja kingitused juba ootamas. Ja ma ei ütle oma lapsele kunagi, et ta võiks mingil põhjusel kommist või kingist ilma jääda. Iga laps on alati kinki väärt. Ja ehk aitab see niisama saadud komm aitada kasvada teadmises, et oleme hoitud ja kaitstud.Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar