Kuulasin ühe lasteta pealtkolmekümnese naisterahva arvamust laste kasvatamise teemal. Laps peaks saama igasugu asju teha ja miski ei peaks olema keelatud, laps kas saab või tohib kõike teha. Selline ilus seisukoht, mis lähtus tema enda lapsepõlvemälestustest ning praegusest elutunnetusest - vabaduseihast.
Mina kuulsin seda muidugi üleväsinud ema kõrvadega. Et lapsel on väga suured õigused ja võibla kohustusi polegi. Mis oleks täiesti ahastamaajav olukord minu jaoks. Meie kaunis printsess võib esitada soove, mille täitmiseks on vaja tervet õukonda. Ja meie toimekas patsaan võib rohkem segadust tekitada kui usin inimene koristada jõuab.
Täiesti välistatud on neile kõike lubada. Aga seda ma muidugi ütlema ei hakanud - kui tal lapsi ei tule, siis tal polegi vaja seda teada. Ja kui kunagi tulevad, siis näeb ise, kuidas lood on. Võibla mõnel inimesel on sellised lapsed ka, kes istuvad vaikselt nurgas ja laovad ainult klotsidest maju kokku või heegeldavad rahulikult omaette. Ilmselt ongi. Aga mitte meil.
Meil on igapäevane rehnut see, kuidas ma jõuaks olmetoimingute kõrvalt lastega olla ja selle kõrvalt ise omi asju teha. Kui isegi selleks kõigeks võiks päev kolm korda pikem olla kui on. Üks mina keedaks, peseks ja koristaks (oleks vast uhked road laual ja kodu korras!), teine mina käiks lastega väljas ja mängiks nendega ja loeks jutte ja kuulaks, mis neil öelda on. Kolmas mina ajaks omi asju. Uskumatu, aga ka selle viimasega olen kunagi kõik seitse päeva nädalas kirja saanud ja üle ei jäänud aega kunagi.
Seepärast ma mõneti saan aru, et lasteaed esitab uutele lastele oma nõudmised või soovid. Eks nende täitmine ole suht möödapääsmatu. Kuigi minus tekitavad need hirmu ühiskonna ja tema haridusasutuste ees - kas mu laps ikka suudab neid täita? Ja mida need nõudmised lapsele teevad? Milliseid tingimusi tema endale selle mõjul esitama hakkab? Kuidas ta oskab armastada ennast ja ülejäänud maailma, kui see näib koosnevat ainult tingimustest? Aga ilma nende nõudmiste täitmiseta ei ole jälle võimalik, et üks inimene peab päevad läbi 24 algajal inimesel silma peal, nii et paremat pole siin välja mõeldud. Ja ma vist ei suuda enam kauem nii kodune olla. Suur maailm kutsub. Vabadus on tunnetatud paratamatus?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar