Käisime titapoisiga tema lasteaeda üle vaatamas. Poiss igatseb juba talvest saati lasteaeda minna, algul lausa nuttis, kui õde viisime, nüüd on harjunud, et on veel liiga väike, aga varsti kasvab suureks poisiks ja saab ka lasteaeda minna. Täna ta hakkas jälle oma lasteaiajuttu ajama ja otsustasin, et näitan talle siis tema lasteaia kätte. Ongi paras aeg juba.
Sügiseks on ta kaks ja pool aastat vana - ning tema loomuse juures peaks lasteaiaga kohanema küll. Mina tegelikult igatsen juba "oma" "päris" elu. Justkui see siin kodus oleks kuidagi mänguelu, eks ole.
Niisiis läksime tema lasteaeda vaatama. Astusime korraks maja uksest sisse. Muidu hakkaja poiss tuli sülle ja võttis mul kahe käega kaela ümbert kinni. Natuke hirmus hakkas. Mul endal oli ka miski klomp nagu kurgus.
Siis läksime õue. Ilus ilm, sirelid õitsevad. Lapsed tulid ka välja. Jäin ühe õpetajaga natuke juttu puhuma ja juba ta lasigi minust lahti ja jooksis omasuguste juurde liivakasti mängima.
Pärast vaatas, kuidas suured lapsed palli mängisid ja tahtis ka minna lastega palli mängima. Ütlesin, et kui ta veel natuke kasvab, siis tuleb päriselt lasteaeda ja saabki lastega palli mängida. Ja läksime koju tagasi.
Endal on imelik tunne. Ühelt poolt rõõm, et sain lapsele koha sellises lasteaias, mida ise hindan. Ja meie lühike külastus jättis ka väga hea mulje: sõbralikud õpetajad ja rõõmsad lapsed. Oma laps ka paistis kõigega rahul. Teisalt mingi kurbus ja ängistus. Kuidagi kurb on teda "ära anda". Minu armas titapoiss. Selline ümarik ja mõnusake, nagu nad selles eas ikka on. Siiras, vahetu ja vallatu. Ja juba nii suur, et varsti aeg lasteaeda minna.
Nojah. Sellest kurbusest ma pean sügiseks võitu saama. Muidu ta ei taha sinna jääda. Kui minus on puhas rõõm tema lasteaia üle, siis küllap see kandub temassegi üle. Lihtsalt kodutööd on vaja teha. Ma ei taha tõesti enam tervet aastat täie kohaga kodune olla. Hea, et käisime ja ma oma kurbuse ära nägin.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar