Olen ammu mõelnud, et tahaksin kirjutada mänguasjadest. Vähemalt nüüd suvel, mil kõik teemad kergemaks kisuvad. See on ka minu jaoks üsna tähtis teema.
Ma olen algusest peale palunud oma tuttavatel mitte tuua mänguasju, kui nad lihtsalt külla tulevad. Nii sageli arvatakse, et peaks midagi lapsele tooma. Minu meelest sobib siis tuua nt värvilist paberit või juuksekumme, aga plastmassist vidinaid kohe mitte ei tahaks.
Mulle meeldib, et mu lapsed mängivad puuklotsidega (välismaalt saab väga ilusaid, aga kõlbavad ka minu lapsepõlveaegsed täheklotsid ja mitut päritolu doominod ja siis veel ühed head klotsid vinnasin sõprade juurest ära - nad nimelt kütsid ahju mingite tootmisjääkidega). Moodsaid legosid meil nt kodus polegi. Minu lapsepõlveaegsed on kusagil, vahel otsitakse need välja. Ja vanavanemate juures on suur hunnik lego duplosid. Nendega saab korra nädalas paar tundi ehitada.
Waldorfmeditsiini arst dr. Anne Silbaum väidab, et laps peaks kõikjal enda ümber kogema elu. Kui ta katsub elutut plastmassi, siis peegeldab see tagasi elutust. Puit on elus ja peegeldab oma elusust. Sama käib muidugi tekstiili jm kohta.
Veel on meie lastel mängimiseks kangatükke. Nendest saab nukkudele tekke ja kiikesid ja muid tarvilisi asju. Meie haldjatüdruk vahel kaunistab end üleni ära siidsallidega. Tõele au andes on need küll pahatihti tehissiidist, ega meie ka täiuslikud ole. Aga peaasi, et tal oleks tiivad, mida lehvitada, kui ta tahab kellegi kaitseingel olla nt. Või mõni lillehaldjas. Sedasorti rahval on lehvivaid kangatükke hädasti vaja.
Veel on neil üksjagu kingapaelu ja vöösid, millega saab mängida koeramängu (titapoiss on siis koer, kellele pannakse rihm ümber kere ja talutatakse ringi) ja nt ehitada kingakarbist vankri mõne nuku jaoks ja rakendada hobuse selle ette. Ja siduda toole kokku rongiks ja lihtsalt miski lohisti endale sabaga järele võtta ja igasugu muud ulmelist mängu, mida enam täpselt ei mäletagi.
Vanade diivanipatjade ja suurte kangaste abil saab tuppa ehitada onne, kus siis kodumänge mängida. Meile on muide sünteetilisest kangast mängutelke ja üks tunnel ka kingitud. Vahel mängitakse nendega ka, aga rohkem ikka ehitatakse need onnid ise. Suured kangad olid vanasti puuvillased kardinad. Neid saab ka puuokstele linnupesaks siduda ja laps saab siis seal sees nagu võrkkiiges kiikuda. Tüdruk veedab vahel hea meelega tunnikse puu otsas. Vahel ta on seal kass ka.
Suurem jagu nukke on pehmed riidest nukud, mõni neist käsitsi valmistatud. Nt siin kõrval on väike pilt nukkudest, mis me ükskord vanadest sokkidest juuksekummide abil meisterdasime. Tüdruk õmbles litrid silmadeks ka ise. Poiss pidi ka muidugi siis ise õmblema, aga teda mina aitasin õigest kohast nõelaga pista. Üks barbi on ka, aga tal on oma nimi ja täiesti mittebarbilik iseloom. Meie tüdrukule meeldivad barbid hästi, aga me oleme arvanud, et neid pole vaja siia riita koguda. Mõnel tüdrukul on barbisid 10-15 tükki, aga neist ühelgi pole nime ja võibla ka oma isiklikku iseloomu. Sellistest vist väga ei hoolita ja sedasorti mittehoolimise õpetust pole mina oma lapsele tahtnud anda. Õnneks pole meid ka barbidega uputatud. Vanavanemad ja tuttavad on ka selle koha pealt mõistlikud inimesed.
Tegelikult mängib meie tüdruk palju meisterdamisasjadega. Nt voolib - suur karp on taignavorme, -rulle, -nuga ja -käärid kah. Ja joonistab-maalib ka hea meelega.
Poisil on praegu ronimisiga.
Muidugi on automudeleid ja palle ja lauamänge jms kah.
Mulle on tundunud oluline, et lastel oleks, millest oma maailma luua. Ja võimalikult vähe valmis mänguasju, mis oma mängu oma olemusega ette kirjutavad. Sest mina arvan, et inimene on loomu poolest loov olend. Tuleb ainult võimalus anda.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar