Eelmine teema ajendas mind seda lugu kirja panema. Meie ühiskonnas tundub olevat normiks, et lapsed tulevad ise. Täisväärtuslik on ikka see inimene, kes hästi teenib, teeb head karjääri või muul viisil palju ühiskonnale annab (õpetajat ega arsti vist karjääritegemine ei ahvatle, siiski peetakse nii heast õpetajast kui heast arstist omade ringis väga lugu; olgu siis ameti reputatsioon pealegi olematu).
Emadust tikutakse nägema pigem ajutise töövõimetusena. Mitte asjana iseeneses. Tubli naistöötaja püüab lapsed saada lühikese vahega, et mitte töölt liiga kauaks ära jääda ja mitte kahe lapse sünni vahelt tööl "tilgutamas" käia. Ja tööandjad ikka kahtlustavad, et nende noored naised võivad ka mingi aja pärast koju jääda ning eelistavad pigem noort isa, kes on kindlasti lojaalsem oma tööandjale. Aga tubli eesti naine tahab ikka olla tublim kui mees. Ka palgatööl. Kasvõi oma peret ja (sündimatagi) lapsi ohvriks tuues.
Eks see näitab, kuidas me tegelikult väärtustame elu. Ja kuidas raha ja tööd.
Mina olen kogenud, et lapseootuses on kõik eriline. Juba ootuseootus on eriline. Mina olen kogenud ka seda, et ootus on väga jõumahukas ettevõtmine. Algul on suur väsimus (vahel ka halb enesetunne), pärast ei jaksa oma suure koguga kergejalgsetega sammu pidada. Aga ikka väga üldiselt peetakse enesestmõistetavaks, et kuni raseduspuhkusele jäämiseni tuleb naine kõigega toime nii, nagu varem. Mõni ilmselt tulebki, aga neid teisi saab iga aastaga üha rohkem, sest linnastunud ebatervislik elu on ka naised nõrgemaks teinud. Ning töökohustused on pigem raskemaks läinud, pinge ja kiirus kasvab.
Mulle tundub õige, et lapseootuse ajal on võimalik lubada endale kõike vajalikku. Eelkõige on vaja puhkust ja rahu, et oma olukorraga harjuda. Ema kohtub lapsega ju ammu enne sündi juba. Mina tahtsin kogu aeg oma kõhutitaga koos olla. Muu maailm lihtsalt ei huvitanud (jah, teise lapse ootuse ajal sai esimene ülekohtuselt vähe tähelepanu). Seda last kanda saab ema ainult siis ja praegu. Mitte ükski hetk ei kordu. Kõik on eriline.
Iseasi, et kuidas need tööandjad siis saavad oma asjad aetud. Ja kuidas pere end rahastab, kui ema terve ootusaja rahulikult võtab ega pinguta endist viisi palgatööd teha. Minu meelest on need praegu ka kõrvalised küsimused. Kuidagi ikka saab.
Põhiline on anda lapsele, mis lapse jagu. Ja emale, mis ema jagu.
Tipp Ja Täpp
5 kommentaari:
Muidu täitsa nõus sinuga - et lapseootust võiks suurema keskendumisega võtta ja mitte ennast süüdi tunda, et näh, vedasin nüüd tööandjat alt.
Aga selle lõpuosas suhtes olen oma kogemuste najal pisut eri meelt. Kõigil ei ole rikkaid mehi, kes suudaks ainult iseenda palgaga vabalt ära finantseerida nii naise lapseootuse kui ka hilisema lapsekasvatamise aja, nõnda et naine võib vabalt kodus oma kõhutitaga kontakti saamisega tegelda. Ja kui sellist rikast meest ei ole, siis ei ole ka oma kõhutitast teada saamisel töö juures teatamine, et nüüd ma siis hakkan lõdvalt võtma ja naudin pigem kodus oma olukorda, eriliselt puhkuseolekusse viiv ettevõtmine. Sest mis sa hing puhkad, kui igal õhtul enne magamaheitmist pead kalkuleerima, kas järgmiseks kaheks nädalaks toidu ostmiseks olemasolevast rahast veel tuleb välja... ja millised arved sel kuul maksmata võib jätta ilma et skandaal tõuseks ning millised juba piisavalt kuumaks on muutunud, et kindlasti oleks vaja ära tasuda. Pigem tekitab see olukord masendust ning kõhutita saab juba elu alguses kaasa depressiivse hormoonifooni.
Suurepärase ja kogu perele ka ühe palgaga ära elamist võimaldava töökohaga mehi on palju vähem kui tunduda võib. Üksikemadest ma üldse ei räägi.
Raha teenimine ja selle hankimise põllul usaldusväärseks etturiks olemise reputatsiooni kindlustamine on praeguses elus ikka väga tähtis. Mehed lihtsalt enamuses ei ole nii hea palgaga, et võiksid oma naist ja olemasolevaid ning oodatavaid lapsi ilma perekonna vaimsesse fooni mõrasid sisse laskmata vabalt pikka aega ülal pidada.
Ma olen Sinu kommentaariga täitsa päri. Mina tahtsin oma looga öelda seda, et asjad ei peaks nii olema, et tööandjad ajavad rasedaid "malakaga" taga (ise olen kogenud) ja teevad haput nägu, et vaata kus, kui tulevane ema kõhtu kasvatab. Ja et peakski olema selline võimalus raha poolest kõigil.
Ma olen kogenud ka vaesust. Sellist, et mida süüa osta, et kuu lõpuni vastu pidada. Ja hiljem ka seda, et osa vaesust on enda peas kinni.
Aga kahtlemata on mul praegu raha-asjadega üle keskmise vedanud. Mis on kurb, sest minu võimalused peaksid olema normaalsed kõigi normaalsete inimeste jaoks.
Jah, eks see võimalus raha poolest tõesti võiks olla küll. Ainult et kes seda siis ikka niiväga tagada saakski. Ega riikki mingi müstiline kummist kassa ole, pigem ikka on riigigi eelarvet just niipalju kui sinna selle riigi inimesed raha sisse maksavad. Ja selle sissemakstava raha jaoks on juba nagunii hiiglama hulk igasuguseid tarvilikke kulutusi ette ära planeeritud ning neidki katab olemasolev rahavaru vaevu-vaevu. Nõnda et osad ilusad unistused ilmselt vaid unistusteks ka jäävad.
Kõik algab unistamisest. Vt paar lugu allpool on lugu "Unistuste sajamiilisaapad". Ma arvan, et oluline on hakatuseks hästi unistada. Ja siis vaadata, kust ja kuidas oma unistust täide viia. Ja siis minna ja teha ära. Teiste peale ei tasu lootma jääda jah.
Aga raha on siin riigis täitsa piisavalt olemas. Häda on ainult selles, et see on täiesti amoraalselt jagatud: suur osa väiksele hulgale rikastele ning ülejäänud osa jaguneb kõigi ülejäänute vahel.
PS Mina olin lapseootuse ajal siiski tavalises kokkulepitud mahus tööl, aga mul polnud seda õnneks liiga palju(mitterasedana jõudsin ikka puhata ja elada ka). Naiselik korralikkus ikka ahistas. Aga muu eluga tõmbasin ootusajal üsna koomale, sest see ei pakkunudki enam erilist huvi. Eks oli juba käidud kah.
Postita kommentaar