Tütreke tahab juba teist korda "Anni Mannineni" raamatu ettelugemist (soome keelest 1988). Peategelaseks on kuueaastane tüdruk, kes peab varsti kooli minema, aga tahaks hoopis suureks saades nõiaks hakata - või sekretäriks. Anni oskab loomade keelt, päästab kodukandi loodust ja lahendab oma pere probleeme. Pealtnäha selline keskmine raamat. On põnevust, suuri teemasid, päriseluga haakumist ja probleeme. Lapsele omane vaatenurk ka. Minu jaoks natuke vohava ülesehitusega - ei jaksa kõike kaasaelamisega ette lugeda.
Omapärane on selles raamatus see, et siin on väga tõepärased hingerännaku kirjeldused. Ma ei mäleta, et oleksin kusagilt mujalt selliseid lugema sattunud (enamasti on lasteraamatute rännakud puhas ulme ja kujutlusmaailm, millel reaalses maailmas katet ei ole - minu meelest). Või on need rännakud väga õrnalt markeeritud, mitte nii üksikasjalised ja täpsed kui selles raamatus.
Ökoloogia teemal on ka üks minu lemmikuid lasteraamatuid, Aino Perviku "Sookoll ja sisalik". Seda olen vist ka kaks korda ette lugenud. Mulle meeldib see üldinimlikkus ja mõistvus, millega kõiki tegelasi kirjeldatakse. Ühelt poolt täpsus ja põhjalikkus tegelaskujude loomisel, teisalt globaalne haare, millist lasteraamatuis just sageli ei kohta. Mind võlus enim see, millise lihtsuse ja selgusega Pervik näitab meie tundemaailma ja ökoloogia seost. Uhuud ju räägivad, kuidas meie planeedi rämps on meie tundemaailma musta poole kehastus. Selle raamatu kaudu saab lapsele arusaadaval viisil selle tunnetuse kätte ehk isegi kuivetund täiskasvanu.
Ma arvan, et see raamat aitab minugi maailmatunnetust tervendada. Ja lapse oma ehk tervena hoida. Ja see on lihtsalt veel üks hea näide selle kohta, et raamat võib olla põnev ka siis, kui hea ja kurja võitlust väliselt ei tundu olevat. Sest tegelik hea ja kurja võitlus on võtmetegelaskujus sees. Nagu igaühes meist.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar