Vaatasin lasteaiast antud paberit. Seal oli pikk rida soovitusi, kuidas kodu saaks aidata lapsel lasteaiaküpseks saada. Igati asjalikud soovitused õpetada laps ise riietuma, ise sööma ja ise uinuma. Ega õpetajal olegi muudviisi võimalik üksi 16 sõimeealise või 24 verivärske lasteaialapsega toime tulla. Lapsed peavad olema ise üsna tublid. Neil jah on selline kohustus, kui nad tahavad ühed õiged lasteaialapsed olla.
Miski selles jäi natuke kripeldama ka. Et kui kodu kasvatab lapse lasteaiaküpseks ja lasteaed teadagi kooliküpseks ning siis kool ehk ülikooliküpseks, ülikool omakorda ehk ühiskonnaküpseks, millal inimene saab küpseks iseendaks olemise jaoks? Ja kui ta on aasta-paarisest saati olnud kogu aeg kasvatusprotsessi osaliseks (ehk koguni objektiks) eesmärgiga saada küpseks järgmise etapi jaoks, kas temas on siis üldse enam alles tema ise? Kasvõi mälestuski iseendast?
Millal me saame iseendaks, kui me kogu aeg püüame täita ühiskonna ootusi?
Ja mida on ühiskonnal peale hakata nende inimestega, kes muud ei oska, kui püüavad täita tema ootusi, kes aga ise on inimestena ainult pooleldi valmis, tõeliselt iseendaks saamata, võib-olla ei unistagi sellest ja võib-olla on kaotanud viimse lootuse kunagi kaotatud teeotsa enda juurde üles leida?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar