Mõnda aega olen juba mõelnud, et peaks selle eneseabi teema siin ära lõpetama enne kui liiga isiklikuks läheb. Aga huvitaval kombel on blogimisega nagu elugagi, et teemad justkui tulevad. Midagi saame ise valida, miski tuleb justkui väljastpoolt ja tahab tegelemist.
Nt hingasin kergendatult, kui oma viha teemaga (selleks korraks?) ühele poole sain ning laps oma tülikad tembud jättis (senimaale pole need enam mureks olnud; nagu ta enam ei jända ka riidepanekul nagu talvel ega tao oma pead vastu maad nagu mõni aeg tagasi).
Umbes järgmisel päeval pärast minu maharahunemist ja oma toiduloopimisega lõpetamist leidis ta muidugi uue tülika tembu. Lausa ohtliku kallakuga lugu oli selline, et laps hakkas kõiki kättepuutuvaid nööre omale kaela ümber keerutama. Nt minu jopi allääres on üks nöör ja kui see viimseni pingule tõmmata, saab sellega ikka üle kahe tiiru teha ümber lapse kaela. Keerutab siis selle endale külge ja hüüab mind rõõmsalt appi. Eks jopid saanud muidugi mujale tõsta (meil on ikka terve kodutäis kraami juba mujale tõstetud: kõik väiksed vidinad ja õrnad asjad ja mürgised asjad ja üldse üldse). Aga siis ta võttis oma kingadelt paelad ära ja hakkas end nendega pooma - ikka armsalt rõõmsalt titalikult naerdes, aga mingis variandis võib see mäng halvasti lõppeda. Kui need kingapaelad ära võtsime, leidis ta kohe uue paeltega kingapaari ja võttis uued paelad. Oh. Meil on pere peale ikka päris palju paeltega kingi ja ei ole võimalik kõiki kuhugi lae alla panna. Väga tülikas igatahes. Pealegi saab end kägistada ka nt sukapükstega.
Eks ma küsinud jälle targematelt nõu ja abi ja muutsin enda juures veel midagi. Ühtlasi muutus midagi ka minu ema juures. Ja laps jättis oma ohtliku kallakuga lolluse järele. Aga ma pole veel joppi vanale kohale tagasi pannud. Kuidagi tülikas on see mälestus titapoisist seal kaelapidi paela otsas.
Kurtsin pooleputamisi oma targale nõuandjale ka, et jälle ma pean arenema hakkama. Sest mine tea, kas ma jõuan poisi järele nii hästi valvata, et ta end kuidagi ohustada ei suudaks. Ajalehes alles tänitati jälle hooletute Eesti vanemate kallal, kes oma lapsi lasevad ära surra, aga no vahel tõesti on toss nii väljas ja tahaks lihtsalt natuke omaette olla, et ei jaksa. Tänitada on lihtne, aga katsu ise kogu aeg olümpiavormis olla. Nojah, tark vastas mulle, et ega ma ei pea arenema sugugi. Võin ju kannatada ka. Kohe rõõmuga kannatada, kui areneda ei taha. See valik on ikka enda teha.
Sarnasel teemal: kas jonn on olemas? (või on see loomulik reaktsioon keskkonna puudustele)
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
Hei,
Mina olen hädas oma ägeda iseloomuga 4-a tütrega. Päeva lõpuks olen tihti omadega täiesti läbi. Ka lapse vanaema, kes on ise üles kasvatanud 6 last, ütleb, et me neiu on üle keskmise jõuline ja väga iseendas kinni... Eile oli just selline päev, kui tekkis tahtmine jätta pere kus see ja teine ning sõita kuskile sanatooriumi kõrvu ja närve puhkama. Eks meiegi mõjutame teineteist vastastikku, võibolla oleks kasu mingitest uhuu-võtetest, millega Sina tegeled. Mina selliseid tarku kahjuks ei tunne. Aga tahaksin kangesti lugeda ükskõik mida, mis võiks aidata sellise rübliku seltsis hakkama saada. Nii et kui saad anda või uurida, palun väga mõnda soovitust...
Ma saan Sinust vabalt aru. Mina olin oma tütrega esimesed kaks aastat ikka kohutavalt hädas. Ja minu sugulased ütlesid ka, et enne pole sellist last näinud. Kindlasti vajad puhkust. Minul nt oli lapsehoidja ja ma käisin iga nädal paar päeva koolis närve puhkamas. Lasteaeda ei saa sellist last panna (ja ega ma allakolmest ei tahakski).
Mina küsiks, millest see laps selline võib olla? Lapse tervis? Vanemate probleemid? Oma karma?
Minu laste puhul on probleemid olnud vahel mõlemaga väga suured, aga kui ma olen targemate abil neile jälile saanud, siis pärast on nii kuldsed lapsed, et ise ka imestan. Kohe ongi rahulikud, targad, hoolivad - kui neil on kõik hästi. Ja kui ei ole, siis on põrgulised. Ema töö on aru saada, mis last vaevab. Ja selleks võib targemate abi vaja minna.
Meil nt oli tüdrukul väike meditsiiniline probleem ka, mis on ajapikku lahenenud. Tollal aitasid alternatiivravi meetodid lapse meeleolu tasakaalustada (tavameditsiini algul proovisin, aga sellest keeldus laps kategooriliselt). Varjatud toidutalumatused ja muud nähtamatud asjad võivad lapsele vaevusi põhjustada ja sellest siis käitumisraskusi.
Teine teemaring on vanemate probleemid. Ema meeleolu ja vanematevahelised suhted on olnud meie jaoks keskse tähtsusega. Ja need peavad meie laste jaoks väga täpselt paigas olema, sellest ei piisa, et me ei karju üksteise peale. Minu tütar vajab, et ma sisemiselt austaks tema isa, mis tähendab, et ma pean viimse täpini tulema toime oma rahulolematusega mehe käitumise pärast.
Lapse ja tema suguvõsa karma on kolmas teema, millega ma olen oma laste probleeme lahendades korduvalt kokku puutunud. Ka karmalisi asju on võimalik kiirendatud korras lahendada, ei pea alati kuude kaupa mingites valudes vaevlema.
Mis puutub uhuuasjadesse, siis mina olen oma info saanud ainult inimeste käest otse. Neid asju ei trükita, ma arvan. Siia blogisse ma ka väga uhuusid jutte kirja ei pane. Tavaelus ma tahan ikka tavainimene olla. Või paista. Kui Sa mulle meili peale kirjutad (lapseestis at gmail.com), võibla täpsemalt. Ja targemaid inimesi soovitan ikka otsida. Mina olen neid üsna palju leidnud. Panen kõik need head mind aegade jooksul aidanud asjad siia blogisse lähipäevil kirja, vaata meeleolu teemasildi alt (kuna seal on uhuuteema sees, siis panen ta nö vanade kirjutiste sekka, et leiaksid ainult need, kes vajavad). Võib-olla olekski asjaks otsida midagi, mis endal aitab leida sügavat meelerahu ja väliste oludega leppimist? Kõik, mis aitab ema, aitab last. Ainult üks tungiv soovitus selle juurde: vaata, et see inimene, kes Sind aitab või aidata lubab, oleks nn valguseinimene. Muidu võib asi hullemaks minna.
[Praegu mulle tundub, et võibla Mai Väljataga saaks Sind aidata - ma ise küll pole temaga kohtunud, aga tean inimesi, kes on sarnases asjas temalt abi saanud.]
Armastust ja valgust teile!
3. juuni 2008 11:07
(väikese muudatuse pärast uuendatud viis aastat hiljem)
Postita kommentaar