Minu vanaisa töötas kunagi raamatukaubastus ja nii oli mul lapsepõlves palju häid lasteraamatuid lugeda, mis vanaisa oli oma lastele ostnud. Üks neid, mida ikka vanaisa juures lugeda tahtsin, oli Nikolai Nossovi „Totu ja ta sõprade seiklused” (eesti keeles 1966). Nüüd siis laenutasime neid lugusid lastele lugemiseks ja väga huvitav on enda kujunemises olulise raamatuga uuesti kohtuda.
See on lugu väikestest inimeselaadsetest olenditest marakannidest, kellest ei saa aru, kas nad on lapsed või täiskasvanud, aga igal juhul jagunevad need meessoost põnnideks ja naissoost tirtsudeks. Kirja on need lood pandud vist 1960. aastate paiku Venemaal, igatahes kantuna kosmose vallutamise ja teaduseusu ideaalidest, hästi palju keskendub autor ka nn kultuursuse teemadele, peategelased panevad kõvasti kultuuri või osalevad üritustel.
Peategelane Totu on suht madalalaubaline, aga toimekas tegelane. Esimeses osas meenutab ta oma rumaluse, aga pealiku rolli võtmisega mingit nõukaaegset politrukki (minu ettekujutuses siis, ma ise pole sel ajal täiskasvanu olnud). Siis aga kohtub sügavalt hingelise ja tasakaalus tirtsuga, kes ta „ümber kasvatab”. Nad on seal kõik väga tublid ja ideelised – võiks öelda, et kommunistid ja ühiskond tervikuna tegeleb ainult positiivsete ettevõtmistega, aga on ka üksikuid tegelasi, kelle halva käitumise taustal ülejäänute ideelisus puhtalt esile tõuseb. Suhtlemise ja sotsiaalse elu teemad leiavad ka just parasjagu käsitlemist.
Võibla kõlab nagu mingi punane möga, aga ma praegugi loen seda kui väga haaravat lugu ulmelistest tehnikasaavutustest ja kõrgest moraalist. Nt kombainid lõikavad ilma juhita vilja ja üks operaator jälgib neid keskusest tehnika vahendusel ja see kõik on n-ö teaduslikult ära põhjendatud ja väga high-tech. Ja osavnäpud teevad endale taimemahlast kuumaõhupalli ja lähevad sellega reisima. Ja teises raamatus „Totu Päikeselinnas” ongi kommunism oma kõrge moraaliga juba kohal, kõike on külluses ja marakannid rõõmsad ja rahul, hommikupoole teevad rõõmuga tööd ja pärastlõunal mängivad, õhtuti käivad teatris ja kontserdil (kultuuriinimesed muidugi vastupidi). Väga soojendav, lõbus ja tore lugemine praegu ka. Ma saan aru, et oluline osa mu ideoloogilisest tuumast on sealt pärit.
Kolmas raamat „Totu Kuul” on vastandina eelmistele lugu roiskuva kapitalismi moondunud palgest, kui Totu oma sõpradega satub Kuule reisima ja seal kõiksugu ühiskondlike koledustega kohtub. Selle taustal võis küllap iga nõukogude laps end õnnelikuna tunda, aga ka meie tütar luges huviga. Ise lugesin mõnda katket ainult, aga see koledus ikka jahmatas. Talle muidugi koledused meeldivad. Ja see on ikka väga hästi kirjutatud, haarav lugemine. Pojale ma seda veel ei paku.
Ma ei kujuta ette, kuidas Totu lood tänapäeva noorte vanematega ideoloogiliselt haakuvad. Igasugu Disney kirjandust on kordades rohkem – ja see on hingeliselt palju vaesem. Nii leidis ka meie poeg, et ta enam silmadega autode (Disney „Cars”) raamatuid ei taha, sest Totu raamatud panevad tema tehnikamõtted ja kujutlused sajaga tööle. Ja see armastuse õhustik seal on ligitõmbav.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar