Tänases Postimehes oli jälle dramaatiline lugu kehvadest tingimustest Eesti lasteaedades, et pooled vanaaegsed lasteaednikud löövat ja tutistavat lapsi ja raha ei jätku mitte millekski ja üldse on lapsed nagu väiksed putukad kusagil tihedasti koos, nutavad ega mõista, miks nad seal peavad olema. Selline olukord kasvatab üles terve põlvkonna hingelt sandistatud lapsi. Ja vanemad omakorda ei kujutavat ette, millistes tingimustes nende lapsed pika päeva veedavad.
Üks asi riivas mind ka. Taaskord räägitakse peredest, kes on valinud eralasteaia nagu mingitest rikkuritest. Ma olen Postimehe loo autoriga nõus, et lasteaiasüsteemi suurimaks puuduseks on just õpetajate äärmuseni viidud ülekoormatus ja lasteaedade ülerahvastatus, mistõttu laste tingimused on lubamatult halvad. Aga kindlasti ei ole kõik inimesed, kelle lapsed eralasteaias või -hoius käivad, rikkurid. Meie lastehoiuna tegutsevas waldorflasteaias on näiteks peresid, kus polegi autot. Ja elatakse tavalistes korterites. Kas te kujutate sellist rikkuriperet ette? Kui autoraha kokku hoida, siis saab ka allakeskmise Tallinna palgaga juba lastele kallist hoidu võimaldada, kui muus ka säästlikku joont hoida. Ma arvan, et enamik meie hoiu peredest kasutab teise ringi asju ja teeb nt ise süüa. Paljudele on pingutus lastehoiu jaoks raha kokku saada. See on pere valikute küsimus. Ja ma olen üsna kindel, et ilma autota peredesse ei suhtuta kuidagi halvemini kui jõukamatesse. Ma ei ole mingit varaga eputamist märganud (mis on muidu Tallinnas ju üsna tavaline). Küsimus on ikka inimeste väärtushinnangutes. Minu jaoks on see muide oluline, et waldorflasteaia pered üldisemalt ja igapäevaselt rõhutavad teisi väärtusi materiaalsete kõrval - minu jaoks tähendab ka see head kasvukeskkonda, sest isegi kui me seda ei teadvusta, kasvatab lapsi ikka terve küla - oma eeskujuga. Jorss ja rullnokk oma last ikka waldorflasteaeda ei vii (näh, ikka pean end kellestki paremaks pidama). Tavapedagoogikaga eralasteaedades võib see pilt muidugi täiesti teistsugune olla (olen tutvumas käinud ja oletan viisist, kuidas vastuvõttev isik minuga kõneles - sain kiiresti aru, et see koht pole meie jaoks).
Kui mina saaks valida, siis oleks linna toetus lastehoidude samas suurusjärgus, mis lasteaedadelegi (aga lasteaiad saavad maja ja remondi linnalt n-ö tasuta kasutada ja see vähendab oluliselt nende kulusid võrreldes erahoidudega, kes rendivad oma maja kinnisvaraturult). Ja lastehoius on maksimaalne arv lapsi täiskasvanu kohta rühmahoius 10 last, kusjuures alla kolmeaastased loetakse kahe lapse eest. See on teine koht, mis hoiu kalliks teeb. Suurtes lasteaedades on sama kvalifikatsiooni ja palgaga tööl kaks korda vähem inimesi. Meie hoius on kõik pedagoogilise haridusega või seda omandavad õpetajad, kuigi ametinimi on kõigest hoidja ja selle kutsetunnistuse saamiseks on nad veel eraldi kursused pidanud läbi käima ja eksami sooritama. Selge, et see vahe tuleb vanematel kinni maksta. Aga hea vähemalt, et see võimalus üldse olemas on.
Tegelikult võimaldab sotsiaalministeeriumi haldusalas olev lastehoiusüsteem suhteliselt väikeste kuludega operatiivselt väikseid lastehoide rajada (mis võivad perede jaoks sisult olla lasteaiad), samas kui haridusministeeriumi haldusalasse kuuluva lasteaia rajamine on kordades suurem ettevõtmine ja selle mõttekuseks peaks piirkonnas olema ka pikemas perspektiivis rohkem lapsi - aga tulevikus võibla ei ole jne, samuti toetavad näiteks Tallinna lähivallad lastehoide sageli oluliselt suurema rahaga kui Tallinn, nii et need ei tule peredele nii kallilt kätte (igas kohealikus omavalitsuses on oma valik, kuidas seda süsteemi toetada). Eestis on eelkooliealistesse lastesse puutuvad asutused kohalike omavalitsuste vastutusalas, samas kui koolid on riiklikud.
Mulle tundub, et lapsesõbralikke hoide on vähe eelkõige sellepärast, et vanemad on harjunud nõukaaegse pärandiga - selline lasteaed on odav - ja maksavad parema meelega vidinate kui lapse keskkonna tervislikkuse eest. Kohalikud omavalitsused on ka sageli lühinägelikud ja eelistavad raha kulutada mujale (eks see ole valijate eelistustest kinni teadagi). Eestis saab lasteaiast viis päeva nädalas kuni 12 tundi väga soodsat lastehoiuteenust koos korraliku toiduga ja see on kohati ka lihtsalt mugav võimalus laps kaelast ära saata. Enamikus riikides asjad nii ei käi. Riik tasub näiteks hariduse eest (selles vanuses kõigest loetud tunnid), aga hoid tuleb vanematel endil kinni maksta. Ja kui mitmes riigis saaks veel lasteaias sellist toitu nagu meil? Vanemad on selle mugavusega lihtsalt ära hellitatud ega vaevu sageli sügavamalt järele mõtlema, mida nad tõeliselt väärtustavad ja millist olukorda oma valikutega loovad.
Ma arvan, et olukord muutuks, kui suurem osa lapsevanematest hakkaks oma kohalikult omavalitsuselt nõudma lasteasutuste kvaliteeti (hea öelda, kui mõnel pool pannakse lasteaed üldse kinni). Kui palju peaks lasteaianduse hädadest kirjutama või milliseid dramaatilisi sündmusi veel peab selleks juhtuma, et olukord tõesti muutuks? Tallinnas suleti masuajal lastehoide. Ja ometi on sellisega alustamine väga suur pingutus kõigile töötajaile ja võibla ka peredele. Kohalikud omavalitsused saaks oma laste tingimuste parandamiseks palju ära teha (nii makstes peredele suuremat toetust kui aidates lastehoide). Aga kõigepealt on ikka suhtumine. Praegu me ühiskond tegelikult laste elukeskkonda ei väärtusta.
Mul on sellest kahju. Minu lapsed elavad võibla ka tulevikus meie riigis, mille enamiku moodustavad halbades tingimustes üles kasvanud moondunud hingeeluga inimesed.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar