Rõõmuga kooli

21. veebruari Postimehes oli kurb lugu, kuidas Eesti lapsed ei armasta kooli minna, sest õpetaja paneb halbu hindeid. Ja üldse on Eestis Euroopa kõige lapse- ja ka õpetajavaenulikum kool, nagu igaaastased uuringud on korduvalt näidanud. Selle kurbliku teemaga mul õnneks seni eriti kokkupuuteid pole. Lisaksin hoopis kõrvale soovi kiita oma lapse tavakooli, mida juba mõnda aega olen tahtnud teha. Nojah, konkreetsetest probleemidest pole minu meelest ka mõtet avalikus kohas pajatada, kui neid on võimalik isiklikul tasandil lahendada.

Mulle meeldib väga, et meie lapse koolis on igal veerandil nädala jagu lustipäevi, mis veerandi keskel või lõpupoolikul annavad lapsele võimalust hinge tõmmata, kauem magada ja midagi väga teistsugust, aga loomulikult ikka hariduslikult väärtuslikku kogeda. Näiteks nüüd oli talispordi- ja aktiivõppe nädal, mil tunde eriti ei toimunud, käidi suusatamas-kelgutamas-uisutamas, teatris "Pipit" vaatamas ja lastekirjanduse keskuses. Kolmanda klassi laps ei taha enam väga vanematega käia - või olgu täpsemalt, meie tütar eelistab isaga või sõbrannadega käia, aga seda on tavaelus keerulisem korraldada. Tore, kui kool võtab ja korraldab järjepannu spordi- ja lustiüritusi. Laps saab õues olla ja koolistressist puhata. Kurb lugu ju see ka, et tavalisel kooliajal pole tavalisel linnalapsel eriti aega ega võimalust näiteks suusatamas käia - kui suusamets jääb kodust kaugemale, siis üksi ja ühistranspordiga ta minema ei hakka. Koolipäevad on ikka üsna pikad ja väsitavad ja huviharidused võtavad sageli peagu kogu vaba aja.

Mõtlesin, et nii vist jääb praegusel põlvkonnal uisutamis- ja suusatamisoskus üsna omandamata. Vanematel on palju muud tegemist ja lihtsalt jõudu napib – kust seda jõudu ikka kokku hoida kui mitte pere ja laste arvelt, tundub vahel Tallinna elanike aktiivset elustiili vaadates. Ega tütre klassis praegugi need talispordialad eriti tuntud ole, aga sõpradega koos ikka püütakse ja tehakse vahel ka väikest salatrenni, et koolis paremini välja tuleks. Ja meie elame veel rohelises piirkonnas, osa lapsi siiski suusaraja või uisuplatsi lähedal. Mis siis veel magalarajoonides ja kesklinnas võib olla?

Kui veel meie kooli kiita, siis räägitakse, et õpetajate ja laste suhted on selles koolis lugupidavad ja viisakad nagu nt Rocca al Mare koolis. Ja vägivalda on suhteliselt vähe. Oma osa on vast sellel ka, et lastel on suhteliselt head liikumisvõimalused, lisaks kehalise tundidele võib iga päev eeltunni ajal tasuta rahvastepalli mängida – kellelegi on see hea põhjus varakult ja rõõmuga kooli minna. Ja huvitegevust ja tasuta trenne on üldse üsna palju. Rohkelt kunstiharidust samuti, viimane küll pigem vanemate raha eest, aga peaasi, et lastele meeldib ja on pingeid maandavat tegevust. Igasugu tegevust ja põnevaid üritusi on palju, ma usun, et iga laps peaks leidma oma andelaadile midagi, olgu seal kasvamas siis noor kunstnik või kaupmees. Koolist välja suunatud üritusi on ka. Ja see viimane näikse waldorfkoolidelt šnitti võtnud olevat, aeg-ajalt märkan ühisjooni.

Eks tegemist ole ka üsna suure kooliga, kus rohkelt pearaha võimaldab laiemalt majandada. Ja lapsed on ka ülekeskmise heal järjel peredest, vaesust selle kooli laste hulgas ei paista olevat. Kooli ümbritsev keskkond on üle keskmise, nii loodussõbralikkuse ja privaatsuse kui majanduslikus mõttes. (Mitte rikkus ei tee inimest heaks, vaid vaesuse puudumine tähendab vähem probleeme ja võimalust oma vajadusi rahuldada; laste arengulised vajadused on mh kulukad ja vajaduste mitterahuldamine viib paratamatult pingeteni.)

Ja kurb küll, aga ma tahaks kiita ka hea kooli mainet, mistõttu kooli soovijaid on igal aastal rohkesti enam kui vastu võetakse. Kahtlemata on see vanematele närvesööv, kui ei tea, kuidas lapsel koolikatsed õnnestuvad, aga eks mina eelistaks ka viia oma lapse kaugemale heasse kooli kui lähedalasuvasse kopitanud kooli. Valikuga koolide lapsed on mh tervematest ja hoolivamatest peredest ja nii satub laps mh paremasse seltskonda. See on ju paljude perede jaoks oluline põhjus, miks oma last eliitkooli viia – et oleks korralikud sõbrad. Valitud laste koolidesse väga muserdatud lapsi eriti ei satu. See annab võimaluse tegelda õpetajal õpetamise, mitte sotsiaaltööga ja stressi on kõigil vähem. Aga tänu kooli suurusele ja heale mainele on seal ka psühholoog, sotsiaaltöötaja ja logopeed (vähemalt kunagi olid, eks need seisud muutu vahel). Rohkem tuge õppimisega mitteseotud asjus annab õpetajale paremad töötingimused ja ehk ka motiveerib enam. Ja samas eelistan ise emana, et erinevalt eliitkoolist ei arva kool, et lapse elu ainult koolist peakski koosnema. Ma arvan, et eliitkoolides on tamp ikka kõvem, aga mina seda oma lapsele küll ei soovi. Ma soovin, et ta omandaks mõõduka pingutusega vajaliku (eks algklassides õpitav olegi vajalik), aga et tal jääks sellest piisavalt jõudu üle, et oma huvidega tegelda, lihtsalt rahus mängida ja lasta muljetel settida – et elus säiliks tasakaal ja terviklikkus. Minu meelest on „niisama vahtimine” ääretult sisukas ja vajalik tegevus :-)

Haridus on selles koolis ka piisavalt hea. Ise sama kooli vilistlasena lasksin kesklinna eliitkoolis pärast kolm aastat põhikoolis laotud põhja peal liugu, pühendunud õpetaja teeb oma tööd igal pool hästi (kui ta vajadused on rahuldatud, see võiks ju olla elementaarne, eks ole) ja ma loodan, et praegused õpetajad on meie lapse koolis sama head kui minuaegsed. Meie lapse õpetajad on küll vahemikus piisavalt heast väga heani. Õppimine tundub olevat palju vaheldusrikkam ja lõbusam, aga ka sisukam kui minu lapsepõlves, tänapäeval on ju aktiivõpet, mis elu mõnusaks muudab.

Oleks ju tore küll, kui kõigil lastel oleks sama tore kool.
Ärksust ja tahet, rõõmu, energiat ja pealehakkamist!

Hiljem lisatud: metsa-loo kommentaari ja viidatud Postimehe artikli peale mõeldes küsisin lapselt järele ja sain kinnitust, et selles koolis ei ahistata lapsi nende kunstieelistuste pärast ja alla nelja kunsti aine tööde eest pole pandud. Esimeses klassis hindeid ei panda. Vähemalt senised kehalise kasvatuse õpetajad pole lapsi sundinud - vähemalt mitte liiga jõuliselt. Need kõik on olulised näitajad, mis tunnistavad, et kool sallib lapse individuaalsust ja tunnustab nende omapära. Ja koolirõõmu peetakse oluliseks. Meie laps tahab kooli minna. Palju tänu!

TJT