Mängud

Eks meil jõuludeks (ja siis sünnipäeviti) saadud jälle väga palju kingitusi. Nüüd siis hea aeg näha, mis esimesest satsist vee peale on jäänud.

Mängukonsoolid on ülikõvad asjad laste jaoks, kes arvutis eriti palju mängida ei ole tohtinud. Ma muutsin sellel teemal oma meelt, kui mõtlesin, kui palju minu argielust on seotud kunagi mängudes sisse tallatud ajuühendustega. Olen nt kiviaegseid (20 a taguseid) paigutamismänge üsna palju mänginud. Eks need midagi treeni. Ja kriitilised kuus aastat on meil ka nüüd kõigil möödas. Need esimesed aastad pean siiski jätkuvalt oluliseks lapsed helendavatest ekraanidest eemal hoida.

"Salasilm" on haarav mälu ja tähelepanu mäng, meeldib nii vanematele kui noorematele. "Ussisõnu" on ka mängitud, aga oluliselt vähem.

Poja hommik algab sageli hüüatusega „Hakkame mängima!”. Ja kui mina siis alles ärkamas peaks olema, siis „Maailma riike” (Ilo kirjastus) saab varasel tunnil voodis ka mängida. No et kellel on suurem/väiksem pindala, rahvaarv, iive; varasem/hilisem iseseisvumise aeg; suurem/väiksem vaesuse elavate inimeste protsent, rohkem maismaapiiririike või lihtsalt pikem/lühem riiginimi. Lipuvärve võib ka küsida, aga see ei ole pop teema, poeg armastab numbreid, suuri ja väikseid (iibe numbrites otsustavad komakohad ja vahel ka miinusmärgi olemasolu). Selles mõttes on „Maailma riigid” tore mäng mulle ka, et see on palju vaheldusrikkam kui „Linnade põletamine” ja tekib mõningane pilt mingitest riike kirjeldavatest tunnustest. Vahel olen kõrvale laste entsüklopeediat lugenud või vahele „Geopoli” mänginud, et nende riikide asukohast ja muust ka laiemat selgust saada. Ma arvan, et see on suht sisukas geograafiatund mulle, kes ma sellest (minu ajal siis valdavalt NL „vabariikidest” ja pisut ka sotsmaadest ja nende majandusgeograafiast) kooliajal sugugi ei huvitunud. Ja omamoodi demokraatia – Hiinal võib ju olla ülisuur rahvaarv, aga kui on teise kord küsida, siis Ida-Timor lööb teda iga kell oma iibega. Kõik kaardid on omamoodi võrdsed, vahest ainult need kõige keskmisemate näitajatega riigid kipuvad oma küsimise voorus käest ära minema. See on kindlalt lahedam mäng kui konsoolikad, mida mängitakse ainult siis, kui keegi vedu ei võta ja kaasa mängima ei tule.

Pojale on „Maailma riigid” pigem arvude võrdlemise ehk matemaatika valla harjutus. Mõtlesin, et nii võiks ju esimeses klassis ka numbrite võrdlemist harjutada, elavam ja lõbusam. Nüüd on meil doomino ja kabe ka teemaks. Ja ma avastasin, et doomino ei olegi ainult titade sarnase otsimise mäng, vaid seal on mingi arvutamine ka ligi, et punkte saada ja vastavad strateegiad. Ja see meeldib pojale hullupööra. Strateegiamängud on meil üldse popid, see on eelkõige laste isa eelistus ja isaga koos on alati tore mängida. Lahe, kui koolis võiks ka hoopis neid mänge mängida. Kasvõi selle innustuse pärast. Ma kujutan ette, et võiks jagada lapsed kaheks, osavamad võiks nõrgemaid järele aidata ja neile strateegianippe seletada ja muidu edasi aidata. Võiks matemaatika lõbus ja edukogemus olla kõigile – meie ju ka aitame lapsi alul, kui nad veel hästi ei oska. Nojah, kui te pole näinud, kui hästi on võimalik lapsi juhendada, siis te võibla ei kujuta ette. Mina ka ei kujutaks, kui poleks näinud. Enne ei kujutanudki, aga õnneks on arenemiseks tingimused loodud.

Nauditavaid mänge!

TJT