Relvad ja barbid

Ega üks tavaline poiste-tüdrukutega perekond relvade ja barbide teemast vist mööda pääse. Üldiselt on meie lastehoius küll soovitus mitte tuua lasteaeda kaasa seeriamänguasju nagu barbisid (et lapsed mängiks waldorfmänguasjadega loovaid ühismänge), aga eks ta kuskil ikka nendega kohtu. Seeriamänguasjade lasteaeda kaasavõtmise keeldu pooldan mina vanemana vägagi: meie perest on suur osa moemänguasja hullusi mööda läinud, sest keskkond ei toeta selle levikut. Enamik laste sõpru mängib kodus ka loovamate asjadega, sest teadlike vanemate eelistus on selline ja kodused asjad on ka vastavalt valitud (tavaline mänguasjapood tekitab minus ikka suurt nõutust, et mida siit üldse valida õnnestub, tohutul hulgal mõttetut värvilist plastmassi). Moemänguasjad on lihtsalt üks tarbimishulluse liike ja mida vähem õnnestub sellega kaasa minna, seda parem. Waldorfpedagoogika valinud pered on keskmisest ökoma ja holistilisema maailmavaatega (ja see on tõesti üsna homogeenne seltskond - tunnen end jagavat sama maailmavaadet enamiku meie lasteaia vanematega, kellega olen pikemalt suhelnud).

Barbide teema kerkis meil esile tütre viieseks saades. Poole kuuendaks sünnipäevaks sai ta oma esimese barbi (tol aastal oli meil talvel väike sünnipäev ja suvel suur, et aias parem pidada). Ja siis veel paar tükki. Tütre barbid on olnud rohkem haldjad oma loomu poolest ja nendega on mängitud pigem muinasjutu- ja kodumänge kui tarbimismänge, mis vähemalt Kivirähi "Kaelkirjaku" järgi on stereotüüpne barbimäng. Kõigil nukkudel on nimed. Nüüd on neile paaril viimasel aastal riideid tehtud ja sätitud. Ja ongi käes aeg, mil mulle leebelt öeldakse, et nii vanad lapsed enam ei mängi.

Poja mänguaeg on täies hoos. Sügisel muutusid relvad väga huvitavaks. Lasteaias mängiti mereröövlimänge ja tapmine ja tagaajamine tundus õige lahe olevat. Parajasti samal ajal leidis tütar raamatukogust "Arabella" raamatu ja talle seda unejutuks vähekese ette lugedes märkasin, et see puudutas mind ka, vägagi. Lugesin öösi terve raamatu läbi ja nutsin omaette. Ja mõtlesin, et küll on hea raamat, film oli mulle ammusel ajal sünge ja segasena hoopis kehvakese mulje jätnud. Nüüd lugedes tundus raamat küll väga sisukas. Mõtlesin, et loen seda pojale ka (kuigi raamat on märgitud 4.-6. klassi lugemisvaraks), et saab ka ehk kogemuse, et kurjus ei võida mitte kunagi, see on lihtsalt üks sort hävingut. Ja et rahaahnus ei vii kuhugi ja kullal pole mingist vaatepunktist mingit väärtust. See kõik on Perviku raamatus selgelt ja tütrele arusaadavalt kirja pandud. Aga pojani paistsid sellest teosest jõudvat põhiliselt ikka lahedad taplustseenid, mida seal ka üksjagu leidub. Nojah. Ei ole see aeg ja arengust ei õnnestu ette rutata, pidin taaskord tõdema. Aga ma arvan, et ma proovin talle seda kunagi uuesti pakkuda. Ja üht-teist me sellest ikka arutasime ka.

"Ümarlaua rüütlitega" läks paremini: kuningas Arturi lood on pealiskaudsel vaatlusel ja adapteerituna lihtsamini seeditav kraam. Ja ma loodan, et midagi sellest rüütellikkuse meeleolust õnnestus vahendada. Ja ma ostsin pojale mõõga. Ja pärast teise mõõga. Sest see tundus nii vajalik atribuut olevat ja pojale tõesti tähtis. Miikaeli ajal räägitakse waldortlasteaedades ka rüütellikkusest ja autundest, jutustatakse lugusid, mille sisuks on õigluse eest võitlemine. Ja neis lugudes on mõõk targa ja väeka mehe relv. Selline peab igal tulevasel väärikal mehel olema.

Püsse meil pole, kui mitte arvestada isalt saadud veepüstolit, millega nad suvel mängivad. Eriti ei ole nõutud ka. Mäletan ühelt loengult, et Rootsi waldorfguru vastas relvateemalisele küsimusele umbes nii, et lapsed jäljendavad oma mängudes maailma, nagu nemad seda kogevad. Ja lausa keelatud püssid ei olnud. Minu teada võivad nad lasteaias ka püssist pauku teha, aga mitte kunagi inimese pihta. Iga oks muutub ju lapse jaoks püssiks, kui ta seda väga tahab, seda pole eriti võimalik ära keelata. Aga paugutamisfilme me lastele ei näita.

TJT