esmaspäev, 6. veebruar 2012

Televaatamisest

Näh, arvasin just, et nüüd külma ilmaga, kui õue ei pääse, on televisioon täitsa asjaks meelelahutaja – kuni sattusin lugema valguse koja lehe saadetist, lugu televisiooni nähtamatutest mõjudest ajule. Ja selle teksti kontekstis tundub, et eriti hull olla lugu siis, kui tähelepanu on tegelikult mujal, aga teler kõrval mängib – mõjutatud saab ainult aju esmaselt reageeriv osa, samas kui aistingud jäävad teadlikul viisil täiesti läbitöötamata (oh, kui paljudes peredes laps mängib teleka kõrval ja vanemad ütlevad, et ega ta ei tunne tegelikult selle vastu huvi... ma kirjutan sellele täiesti alla, minu jaoks oli lapsena piinav kuulata uinumise eel kõrvaltoast telerihelisid, aga nad ju ei uskunud mind).

Eestimaine lastelavastus „Nõianeiu Nöbinina” ja noorteadlaste võistlus „Rakett 69”, aga ka mõni loodussaade on meie lastele väga ligitõmbav ajaviide (endal ka huvitav vaadata, kui atsetoon vahtplasti ära sulatab või kuidas käepärastest vahenditest kompassi või liimi teha – eks poeg tee ju ise ka samalaadseid katseid, ainult vähema teadlikkusega kui 20-aastased huvilised). Ja kui mind õhtuti kodus pole, vaatavad nad vahel isaga ka midagi telerist.

Selle lugemisvara taustal näen, et siit tuleb meeltemuljeid kuhjaga – tänapäeval ei seisa isegi loodusfilmi kaamera rahulikult paigal, vaid vibab kogu aeg ringi ja mina ei jõua oma isu täis nautida. Eriti kiire on ka võistluse saade „Rakett”, kus inimesed ongi pinge all ja stressis. „Nöbinina” on neist kõige rahulikum, tegevuse vahel veel rahulikke laululõike. Aga päris ilma telekata läheks elu muidugi teistmoodi pingeliseks: igavlevad lapsed vaevaks kaasinimesed vaeseomaks. Ja headest rahulikest saadetest saab mh huvitavat infot.

Mis meeltemuljete ümbertöötamisse puutub, siis kirjutan kahe käega alla. Meil võib pärast lõbusat sünnipäevapidu ka kiunumiseks, kräunumiseks ja pröökamiseks minna, sest muljeid sai rohkem kui korraga toime jaksab tulla ja siis võib mistahes pisiasi karika üle voolama panna. Siis paneme ahju põlema ja vaatame rahulikult koos tulle. Kuulame vaikuses tule hääli. Ja võtame siiani ette pigem ainult ühe ürituse päevas (vanade vanemate asi). Aga see ei hoia siiski ülekeemisi ära.

Valguse koja TV-teemaline lugu ise all.
Sarnasel teemal siin blogis "Pildimaailm meis ja meie ümber" ja TV otsisõna abil.

TJT

Pop-kultuur ja televisioon

Kuidas televisioon meid mõjutab? Kas see on meile halb?

Televisioon võib olla uskumatult kasulik vahend. Ta pakub lugusid, mis aitavad teil oma elust sotti saada ja selle sügavamat tähendust leida. Kui seda aga teadlikult ei kasuta, siis võib ta olla väga kahjulik. Televisioon mõjutab kõiki tasandeid – teie füüsilist, vaimset, emotsionaalset ning energeetilist ja hingelist tasandit. Tugevaimalt mõjutab ta vaimset, energeetilist ja hingelist, seejärel emotsionaalset ning kõige vähem füüsilist tasandit. Televisioon ergutab peamiselt teie meeli. Ta esitab helisid ja pilte, samuti sädelust ja valgusvihke. Kõik need mõjutavad teie aju.

Ennekõike on televisiooni programmeeritud ja ajusse saadetav valgus ja heli loomupäraselt ülestimuleeriv. Teie meeled on arenenud väga tundlikeks. Teis arenes välja võime tajuda ümbrust sellisel viisil, et suudaksite tõlgendada teid ümbritseva maailma vaevu hoomatavaid nihkeid, mis viiksid teid püsimajäämiseni. Selles sisaldub võime tajuda nii peeneid nihkeid nagu rõhu muutus baromeetris või õrn heli kuskil ligidal. Teie aju on nii peenelt häälestatud ümbritsevale selleks, et aidata teil vältida ohte ning olla abiks tähendusrikkama elu elamiseks vajaliku informatsiooni kogumisel. Teie uskumatult tundlik närvisüsteem on andnud teile võimaluse leida üles oht, toit ning ümbritseva maailma sümboolne tähendus.

Televisioon pakub rohkem stiimulit kui meel on valmis läbi töötama. Selle tõttu on televisioon sõltumata programmist, mida te vaatate, loomupäraselt ülestimuleeriv. Kuna ta annab meelele informatsiooni rohkem kui see jõuab vastuvõtmise hetkel läbi töötada, siis on televiisori vaatamisest taastumiseks vaja väga palju aega. Teie meel vajab televisiooni vahendusel vastu võetud info sortimiseks aega. Põhiline, millal meel igapäevast infot sorteerib, on öösel, kui te magate.

Magades ei pea teie meel panustama ning ta saab üles tõsta ja läbi töötada päeva selle lisapanuse, mida ei olnud võimalik läbi mõelda. Et integreerida ja sortida televisiooni intensiivset stiimulit, on vaja rohkem aega. Kui selleks magades või muul moel aega ei võeta, muutub meel üleerutunuks ja on vähem võimeline selgelt mõtlema. Selline on televisiooni esimene mõju.

Teine viis, kuidas televisioon teid mõjutab, on läbi kujutiste ja helide, mida televiisori ekraani kaudu näha ja kuulda saate. Kui aju mõistab neid, siis võtab ta nad informatsioonina vastu täpselt samasugusel viisil, nagu ta võtab nad vastu siis, kui see toimub päris elus. Näiteks vaadates televiisorist kellegi tulistamist, registreerib teie meel sellele kujutisele ja loole täpselt samal viisil, nagu ta registreeriks nii sõbra poolt räägitud samalaadsele tõestisündinud loole kui samasuguse loole, kui see toimuks teie silme all tänaval. Enamik täiskasvanuid on õppinud eristama ning teadvustavad endale teadlikult, et tegemist on mängivate näitlejatega. Ajus on aga osa, mis jätkab selle stseeni töötlemist, nagu see oleks tegelikult toimunud. Esimesel hetkel aju seda eristada ei suuda. See on ajus alles järgmine protsess, mille käigus ta suudab kujuteldava loo tõelisest eristada. Selleks on meelel vaja lisaenergiat ja lisatööd, et eristamine lõpuni viia ning seda on vaja teha kogu aeg iga siseneva kujutlusega.

See tähendab, et televisioonil on tugevam mõju siis, kui te ei pööra loole tähelepanu, sest sisend registreerub ainult algtasandil, aga te võtate selle enda sisse nii, nagu oleksite ise viibinud kuriteo või olukorra juures. Kui te loole piisavalt tähelepanu ei pööra, siis siseneb see reaalsuses teie meelde ja jääb seal töötlemata. Seega on nii mõnelgi viisil sellel, kui televiisor mängib ja te seda teadlikult ei vaata, teile isegi suurem mõju.

Lisaks esialgsele sisendamise protsessile on veel emotsionaalsed reaktsioonid, mida te võite loo suhtes omada. Teil on emotsionaalne tundlikkus kõige suhtes, mida näete ja täpselt nii, nagu mõtete ja stiimulitega, pole teil alati vajalikku aega või võimalust oma emotsioonide töötlemiseks. Nii te hoiate emotsioone enda sees seni, kui hiljem saabub nende töötlemiseks võimalus. Tihti lõpeb televiisori vaatamine teie jaoks sellega, et teie sees on ülemääraselt emotsioone, mis vajavad vabastamist. See on põhjus, miks te mõnikord võite ennast peale televiisori vaatamist tunda väga rahutult.

Teisest küljest võite kogeda tuimust ja osavõtmatust. Kui emotsioonid teid üle ujutavad, kaob teadlik ühendus kehaga. Sarnaselt toimib keha, sattudes traumasse. Kui korraga on vaja liiga palju emotsioone läbi töötada, tunnete tegelikult tuimust. Televiisor sunnib keha sulguma siis, kui te lasete pidevalt enda sisse kujutisi ja emotsioone ega töötle neid oma kehas läbi füüsilise aktiivsuse, nutmise, naermise ja kõigi muude loomulike tegevuste kaudu, mida inimesed teevad. Tegelikult on keha traumalaadses seisundis ja kõik emotsioonid ootavad hilisemat töötlemist.

Seni edastatud info põhjal on kokkuvõttes ilmne, et oma valikutes kui tihti ja mida televiisorist vaadata, tuleb olla väga hoolas. Pärast televiisori vaatamist on samuti uskumatult oluline anda endale piisavalt aega saadud info töötlemiseks, sellest aru saamiseks ja oma tunnete mõistmiseks. Liigutada oma keha, panna veri liikuma ja nii aidata endal läbi töödelda oma kehas sisendi vastuvõtmisest ja selle töötlemisest alates säilitatud energiat.

Kas teil on võimalik rääkida veel televiisori mõjust meile siis, kui see töötab ruumis samal ajal, kui me seda ei vaata?

Te vist tahaksite ette kujutada, et kui te esitatavat lugu ignoreerite, siis televiisor samas või kõrvalruumis teile mõju ei avalda. Teie meel on siiski niivõrd kompleksne, tundlik ja nutikas, et alateadlikult võtab ta omaks kõik lähteandmed, mis on hetkel saadaval. See asjaolu võimaldab teil ka ruumi sisenedes ilma kõike silmnähtavat teadlikult analüüsimata kohe tajuda, mida ruumis on vaja teha. Teie meel võtab kõik vastu nii, et ilma sellele teadlikult mõtlemata tajute hetkega, mis on viltu või korrast ära. Sama lugu on televiisoriga – kui ta mängib kuskil läheduses, neelab teie meel erguti kohe alla. Nähes kujutist, kuuldes televiisorist hääli, vestlust ja helisid, võtab teie meel loo vastu ning mingil tasandil mõistab ta seda isegi siis, kui te oma täit tähelepanu ekraanile ei pühenda.

Mõnel moel väheneb mõju siis, kui te end kõrvale pöörate ja otse ei vaata, sest kujutise tõeline sisend ei jõua teieni. Ilma visuaalse stiimulita stiimul nõrgeneb ja see võib olla kasulik. Teie meel töötleb helisid aga sellegi poolest ja mõistab lugu. Et Sa püüad lugudele mitte mõelda, siis ei anna Sa tegelikult endale võimalust neid enda sees teadlikult töödelda, neid mõista ja läbi töötada. Sedasi kinnistuvad need lood Sinu meelde veelgi tugevamalt. Nad jäävad Sinu meele ootetsooni, kuhu on ladustatud töötlemata informatsioon. Seega, kui Sa televiisori lugude üle teadlikult ei mõtle, siis saavad nad Sind seal olles tegelikult mõjutada isegi tugevamalt. Täpselt sama oluline kui tähelepanu läheduses mängivate televiisorite suhtes, on pöörata tähelepanu saadetele, mida vaatamiseks valida.

Kui televiisorit teadlikult ei vaata, siis on oma mõju ka televiisori heledal välkuval valgusel. Selle kohta on tehtud uuringuid ja tehakse veel, et teha selgeks, kuidas meel tõlgendab välkuvat valgust. Välkuv valgus on loomulikus maailmas väga ebatavaline kogemus ning teie meel ei suuda loomupäraselt sellega kohaneda. Välkuv valgus tekitab meeles kergesti segadust. Sama kehtib ka heli kõikumiste ja eriliste häälte puhul. Televisiooni programmeerijad kavandavad valguse ja heli nii, et need haaravad teie alateadvuse tähelepanu ning tagavad sellisel viisil info imendumise. Veel kord: väga oluline on olla tähelepanelik ja teha televiisori suhtes teadlikke valikuid, kas seda vaadata või mitte.

Kas saate meile tuua mõne konkreetse näite telesaate kohta, mida vaadata või mida vältida?

Esimene asi, mida me teile televisiooniga suhestumise valikute osas ütleme, on see, et iga kord, kui te seda teete, läheb teie meel, keha ja energiaväli pingesse. Välkuv valgus, helid ning lugude ja kujutiste kiire lahtirullumine viib teie aju ja energiavälja alati pingesse. Esimene asi, mida televisiooni programmivalikus endale teadvustada, on veendumus, et saade on seda pingutust väärt. Ja nii on lihtne üldistada fakti, et aeglase narratiivi ja lauge kujutiste lahtirullumisega saateid on teil kergem läbi töötada kui neid, mis pakuvad töötlemiseks ja tervikpildi saamiseks kas kiireid ja tuliseid kujutisi või kiirelt lahtipakitud keerulisi lugusid.

Saated, mis teie meelel on lihtsamad ja leebemad läbi töötada, on dokumentaalstiilis, kus jälgitakse tõelist inimest läbi leebema ajalise järjestuse, tegemas mõnda igapäevast tegevust. Teie meelele sobib sedasi lugusid tõlgendada ja see põhjustab talle vähem pinget. Veel on meelele ja ka energiaväljale lihtsad saated, mis näitavad loomulikke kujutisi.

Kõige stimuleerivamad ja segadusse viivamad telesaated on need, mis on tehtud millegi müümiseks. Reklaamides ja turundusprogrammides sisalduvate rohkete vilkuvate tulede ja mittesidusate lugude otstarve on ajada teie meel segadusse nii, et te mõtleksite vähem selgelt. Lisaks sellele on üüratult raske läbi töötada ka vägivaldseid kujutisi ja saateid, milles on kiired kujutised uuesti ja uuesti. Sellega kokku puutudes anna endale kindlasti natuke vaikset ja rahulikku aega selleks, et oleks võimalik sealt saadud informatsiooni läbi töötada.

Televiisorist saadud info läbitöötamine võib aset leida unes ning on tähtis anda endale piisavalt ärkveloleku aega, et infot läbi töötada. Kui võtad selle kaasa unenägudesse, siis seguneb televiisorist saadud info igapäevase eluinfoga nii, et unenägudes sisalduvad nii televisiooni kui igapäevase elu ergutusvahendid. Selle tulemusel võib saada piiratud intuitiivne info, mis igapäevases elus üles kerkib. See võib hakata piirama võimet märgata ja tõlkida märke, mis elus loomupäraselt üles tõusevad. Seega, väga oluline on anda endale ärkveloleku aega, et televisioonis nähtu läbi töötada. Selleks, et lihtsalt käia lugu läbi ja arutleda, mida see Sinu jaoks tähendab või mida Sa tundsid, kui Sa seda vaatasid, on väga kasulik rääkida televisioonis nähtust sõpradega. Kui inimesed omavahel populaarsetest telesaadetest räägivad, aitavad nad tegelikult üksteisel üle saada kogetud intensiivsest erutusest ning informatsiooni paremini integreerida.

Üldiselt, kuigi televisioon mõjutab teid mitmel negatiivsel viisil, toob ta teieni ka palju positiivset informatsiooni. Näiteks lugusid, mis aitavad elust paremat sotti saada ja informatsiooni maailmast, et paremaid otsuseid teha. Televisioon aitab inimesi mõista ja olla empaatilisem teiste seisukohtade suhtes. Kui kasutate televisiooni targalt ja sellel teekonnal iseenda eest hoolt kannate, muudavad saated teie elu rikkamaks ning paljastavad sümboleid ja sõnumeid, mis teie elu täiustavad. Hästi kasutatuna on televiisor veel üks koht, mille kaudu universum teile midagi ütleb.

Senikaua kui te enda eest hästi hoolitsete, on teie haavatavus piiratud. Kui te neutraliseerite haavatasaamise piisava aja võtmisega programmide integreerimiseks ja läbitöötlemiseks, võib televiisor olla väga kasulik tööriist. Nagu kõike on ka seda parim kasutada mõõdukalt. Kindlustage, et vaatate televiisorit mõjuval põhjusel ja vältige ebateadlikult vaatamist.
___________________________________________________________________

Sõnumi kanaldas Akasha Kroonikast Jen Eramith Akashic Transformationsi kaudu. Selle ja teised sõnumid leiad www.AkashicTransformations.net Tõlgib ja toob Sinuni Anu Rumessen, www.valgusekoda.ee Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega. See info on osa igast jagatud sõnumist.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

"Ja selle teksti kontekstis tundub, et eriti hull olla lugu siis, kui tähelepanu on tegelikult mujal, aga teler kõrval mängib – mõjutatud saab ainult aju esmaselt reageeriv osa, samas kui aistingud jäävad teadlikul viisil täiesti läbitöötamata"

Põhimõtteliselt pole siia hea kui nt raadiost või plaadimängijast muusikat tuleb ja laps samal ajal mängib?

Laps Eestis ütles ...

Aitäh hea küsimuse eest!
Ma täpselt ise ka ei tea, mida sellest arvata. Muusikat on ju väga erinevat ka. Kindlasti on oluline, kas see muusika on selles vanuses lapsele eakohane ja toetav ja ülesehitav või mitte. Waldorfi seisukoht on, et väikese lapse maailm peaks olema hea. Ilmselt siis ka muusika võiks olla "hea" loomuga. Metallimuusika seda kindlasti ei ole (aga see võib olla abiks teismelisele). Ja suur osa popmuusikast tundub mulle nt liigselt ühtlustav ja standardiseeriv (aga meie noorele muusikasõbrale meeldis väiksena väga, ilmselt siis oli talle sellisena parim valik olukorras, kus lastemuusikat polnud perre veel piisavalt kogunenud). Musikaalsuse arenguks on kuulamine ilmselt oluline (ütlen mittemusikaalse emana musikaalse lapse kohta).

Mingi muusika peaks igale lapsele arengus toetav olema, ema-isa laul ja pillimäng, aga ka nt rahvamuusika ja ilmselt mõni klassikaline (emotsionaalselt kergem ja harmoonilisem) jms. Ja mida vanem laps, seda laiem on see potentsiaalselt toetav muusika. Aga ma ei tea eriti neid asju.

Üldiselt, mis jutulugudesse puutub, siis tehakse waldorfis minu meelest üsna suurt vahet, kas impulsid tulevad silma või kõrva kaudu. Silma kaudu tulevad, pigem hingega seotud impulsid on otsesemad ja mõjuvad tugevamalt. Kõrva kaudu tulevad ja enam vaimsusega seotud impulsid annavad enam ruumi kujutlusvõimele. Väidetavalt laps nt ei kujutle "Sinihabeme" stseene võikamaks kui ta taluda suudab, aga selliseid asju võidakse näidata TV-s ja kujutada ka pildiraamatus. Kui seda nüüd muusika peale üle kanda, siis mingi muusikataust võiks täitsa tore olla. Igatahes meie lapsed on väga palju muusikatausta soovinud ja ma olen püüdnud leida neile toetavaid ja harmoniseerivaid ja positiivse mõjuga plaate, jutuplaate on meil ka omajagu. Mina ei ole piiranud mitte mängimise kõrvale muusika kuulamise aega, vaid selle laadi, valides hoolega enda meelest arengut toetavaid plaate ja kanaleid. Samas kui TV-vaatamine on siiamaale tugevalt piiratud just sedalaadi põhjustel, nagu tolles artikliski kirjas (ja samal teemal ka "Pildimaailm meis ja meie ümber" siin blogis.

Enda muusikaeelistustest laste muusikas olen siin-seal kirjutanud ka, kultuuri sildi all on muusika teemad. Ja üks lõik sünnipäevakinkide pika loo sees.