Jõuluveedud

Jõulupühad läksid meil seekord väljapuhkamise tähe all. Ma olen mõne kuu olnud koduväliselt üsna hõivatud. Seekord lõpetasin jõulureede lõuna paiku ja arvasin, et nüüd saan kaks nädalat lihtsalt olla. Puhata. Perega olla.
Jõululaupäeva hommikul sain teada, et plaanitud jõuluõhtune vanematekoju minek jääb õe pere haigestumise tõttu ära. Mis tähendas, et ma pean end veel korraks kokku võtma ja enda kodus midagi(gi) korraldama.
Kuusk oli meil õnneks juba püsti ja ehitud, kingid pakitud ja no eks kuigivõrd tuba ka koristatud. Niivõrd-kuivõrd see lastega peres üldse kunagi korda saab. Võtsin siis kodulähedasest väiksest poest, mida sealt võtta andis ja tütre abiga saime väikest viisi hakkama.
Surnuaial käisime ka. See on kuidagi väga ilus. Lund oli ka moe pärast maas ja hästi palju küünlaid. Surnuaiaskäik aitab minul mingit terviklikkuse tunnet hoida. Et ei ole ainult õgimise-kingijagamise püha, vaid ikka mingi sügavam side ja tähendus ka.
Pealegi on lihtsalt abiks kahe sööma vahel natuke jalutada ja millalgi peab käima päkapikk neid pakke kuuse alla panemas (no selle teadustas mu tütar küll ette ära: et kui me läheme, siis ta vist tuleb ja meenutas üksikasjaliselt eelmiste pühade kingisaamise korraldusi... võibla oli abiks, ma nagunii ei jaksanud eriti seda üllatusmomenti välja mängida, üldse see sujus kõik kerges udus).
Kirikusse me ei jõudnud ja kogu hingeline osa jäi minu poolt välja kandmata. Ma olin selleks liiga tühi. Mõne jõululaulu ikka laulsime, aga see tundus mulle kuidagi pooles vinnas olevat. Tütar natuke kurvastas selle üle, aga vähemalt hea, et tal on paremaid mälestusi varematest aegadest.
Jõulupüha hommikul olin siis täitsa väsinud. Poleks hea meelega jaksanud tõustagi. Jõin kohvi ja sõin kooki. Ja kuulasin soome raadiot. Hea oli kuulata. Neil seal on pühade ajal hoopis teine meeleolu. Isegi raadios (eesti raadiot küll ei kuulanud, mulle see profaanne ilkumine ei meeldi, ma pigem hoidun eesti meediast). Meenutasin, kuidas kunagi Soomes jõulupühi pidasin - väga ilus ja hingeline ja terviklik oli. Seda tunnet ja meeleolu olen ise püüdnud kõik need aastad taasluua, aga ainult enda jõududest jääb väheks (seekord nagu polnudki neid omi jõude eriti). Minu ümbrus ja eesti ühiskond laiemalt ei taha eriti tarbimise kihist sügavamale minna. Ja seekord ei jaksanud mina suurt midagi luua.
Nii ma seal siis nukrutsesin ja olin väsinud.
Meie pere issi söötis lastel kõhud putru täis, pakkis asjad kokku ja viis meid Valgehobusemäele suusatama. Ma veel mõtlesin, et mis ta nende suuskadega jändab (Tallinnas oli lund ju väga vähe), ja kas ma viitsingi kaasa minna (diivan ja naisteajakiri tundusid väga ahvatlevad), aga sedasorti väljasõidud on meil tavaliselt toredad või väga toredad, pealegi ei saaks ta ilma minuta suusatama minna, sest pole lapsi kellelegi jätta. Niisiis läksin. Ja see oli võrratu. Me saime ikkagi jõulumeeleolu kui ilusa lumise looduse kogemuse.
Juba paarkümmend kilomeetrit enne kohale jõudmist läksid puud ilusaks lumiseks. Sõitsime libedal teel aeglaselt ja mina muudkui nautisin.
Kohapeal oli ka väga hea. Mina lihtsalt istusin (istumisalusel) lumel ja puhkasin. Ja mees läks lastega kelgutama. Ja pärast olin mina nendega ja mees käis suusatamas ja saunas. Väga hea rahulik oli olla, kuigi seal kelgutamas oli kahtlemata teisi inimesi ka. Sõime suppi ja praadi. Siis ma ütlesin, et käin veel korraks metsas ära, leppisime kokku, et tulen 25 minuti pärast auto juurde ja hakkame minema.
Pime oli. Läksin seitse minutit ühte rada edasi ja siis jäin sinna peatuma. Mul oli 11 minutit aega, enne kui tagasi pidi minema hakkama. Mul oli seal väga hea olla. Siis läksingi tagasi ja me sõitsime koju.
Tagasiteel mõtlesin, et see oli nüüd selline linlase metsaskäik. Mõõdetud 11 minutit vaikust ja rahu. Ja helistasin ja panin meile Valgehobusemäele toa kinni. Et saaks ehk mõne tunni ja minuti seda rahu juurde.
PS Pärast pühi ma jõudsin lõpuks kirikusse ka: saime kingiks Moskva Patriarhaadi koori kontserdi piletid ja see oli väga tore. Tervendav muusika. Ma olen väga tänulik.
Tipp Ja Täpp