Poiss tõi hommikul värske Tähekese ja ütles, et tema tahab ka niisugust laeva saada. Tähekese tagakaanel oli Lego reklaam. Ütlesin siis tütrele, et näe kui kaval plaan on müügimeestel. Panevad lasteajakirja taha enda toote pildi ja siis kõik lapsed hakkavad seda tahtma ja ütlevad emale-isale, et osta mulle ka selline. Tütar noogutas ja ütles, et jah, tõesti kaval plaan, aga alati ei ole tagakaanel reklaami. Nt oktoobrinumbri tagakaanel ei ole.
Praegu koristades leidsin oktoobri Tähekese (nojah, ei ole meil need asjad alati nii ilusti virnastatud, kui võiks). Ja vaatasin: tõesti, tagakaanel on hoopis koomiks. See on müstiline, mida mu tütar kõike mäletab (see näide võib jätta mulje, nagu ta ehk arvas seda, aga ta võib tohutu täpsusega kirjeldada mitme aasta taguseid olukordi ja asju; ja ta teeb seda pidevalt).
Minus tekitab see imetluse- ja ehmatusevärinaid. Ta mäletab siis ju kõike halba ka. Mh minu piiratust ja ebameeldivaid olukordi. Ta ei heida mulle midagi ette. Aga ma ise tean, et ma pole täiuslik. Ja nad panevad selle mulle pidevalt silma ette.
Praegu nt tulid tuppa ja poiss ütles: näe, ta ei koristagi (jah, toksisin siin seda juttu). Ma olin nad õue lumega mängima saatnud, et saaksin rahus koristada ja pärast saaks kuuse tuppa tuua. Ja nüüd olen jälle teolt tabatud.
Ma ei saa isegi lubada, et homme hakkan tubliks. Sest ma nagunii eksin millegiga jälle, kuidas ka ei püüaks (nad vist teavad, et ma püüan ja sellepärast näitavadki, kust veel midagi puudu on -- igalt poolt).
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar