Nüüd, mil meie seitsmeseks saav tütar suure huviga raamatuid neelab, on tõusnud päevakorda, mida talle lugemiseks kätte anda. Eks ta muidugi saab oma riiulilt ise raamatud kätte, aga ma siiski saan teda selles veel suunata, mida ta loeb.
Näiteks tolles eelmises postituses mainitud "Rõõmuraamatus" on ilmseid keelevigu. Ja sama häda on paljude teiste raamatutega ka. Täitsa kirjutatakse täidsa. Ja laps ju õpib sealt mh ka õigekirja. Komad ka kuidas juhtub. Ma saan aru, et kirjanik ei pea olema filoloog, aga siis peaks keegi need ometi üle lugema.
Teine häda, et suure osa raamatute laused on liiga rasked lugemaõppija jaoks. Laps loeb veel aeglaselt ja liiga keeruliste ja pikkade lausete korral võib juhtuda, et ta lause lõppu jõudes ei mäleta, mis alguses oli. Kõneldes me ju selliseid lauseid ei kasuta. Pealegi olen mina lastele raamatuid ette lugedes neil käigu pealt lausestust lihtsamaks muutnud. Umbes et lugenud enda jaoks lause ära ja siis jutustanud ümber. Nii on tekstist arusaamine parim. Aga suur osa raamatuid seda ei toeta. Jälle see "lapse tasemele laskumine" - kui õpetajate kõnepruuki kasutada (vt ühes eelnevas postituses kodutöödest). Kirjutaja kirjutab teksti, mis ei paku huvi vanemale kui vast 8- või 10-aastasele lapsele, aga lausestus eeldaks suuremat lugemiskogemust kui selles eas tavaline.
Meile on hästi meeldinud Aino Perviku Paula-raamatute sari. Seal on pealegi tekstis pildid vahel, mis aitavad silma puhata. Ja leheküljed lähevad nobedamalt. Pakub hakkamasaamise rõõmu. Ja mis kõige tähtsam: sisust on lihtne aru saada. Mh on meie perekondlik koosseis ju üsna sarnane (peategelane on vastne koolilaps Paula ja tema väike vend Patrik on umbes sama vana kui meie väikevend). Huvitaval kombel on isegi raamatutegelaste iseloomud sarnased meie lastega. Ja ma olen korduvalt imetlenud, kuidas pensioniealisel kirjanikul on eluga nii hea kontakt: need lapsed tõesti mõtlevad ja toimetavad nagu meie lapsed - kõik on ea järgi õige ja imetlusväärselt täpselt paigas.
Teiseks meeldivad meie tüdrukule muinasjutud. "Rootsi muinasjutud" on pikkade klassikaliste muinasjuttude raamat - ühe muinasjutu ettelugemine võtab umbes tunni või rohkemgi. Aga need on lihtsas arusaadavas keeles ja rohkete korduste tõttu kerged lugeda ja mõista. Pealegi ahvatleb lugema sisu ja seda vaatamata sellele, et me oleme seda raamatut juba paar korda ette lugenud. Pigem võibla see ettelugemine toetab arusaamist, ma arvan.
Veel loeb ta hea meelega Alice'i seiklustest imedemaal ja peeglitagusel maal. Seda me oleme ka paar korda talle varem ette lugenud. Ei peakski olema selles vanuses veel väga eakohane, aga see talle lihtsalt meeldib. Vahel loen ikka mina ka ja siis ma jupikesehaaval seletan neid asju vahel natuke. Aga hästi vargsi, et mitte jutumõnu raisku lasta.
Tegelikult ma tahaks huviga teada, mis teistel lastel need esimesed ise loetud raamatud on olnud (noorematel ilmselt teistlaadi kirjandus). Ja üldse: mis häid lasteraamatuid on olemas?
Tipp Ja Täpp
PS Mina ei tea, miks need pildid nii imelikult reastusid ja valesse järjekorda pöördusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar