Osalesin ühe tuttava töökoha korraldatud esmaabi koolitusel. Mare Liiger (kes on ka pildiloleva raamatu autoreid) rääkis oma praktika näitel teooriast ja pärast harjutasime elustamist, verejooksu peatamist, kaela lahastamist, 112 helistamist ja muud hädavajalikku.
Väga tõhus päev oli - tavaliselt kahepäevane koolitus viidi läbi ühe päevaga. Ma sain palju tähtsaid asju teada. Et teadvuseta inimene peaks kindlasti lamama (üks vanaema on oma lapselapse ära suretand, kui hoidis teda püsti pärast seda, kui lapselaps oli sõrme lõiganud ja teadvuse kaotanud). Ja kuidas verejooksu peatada (sidudes või surudes). Ja mida päästekeskusse helistades öelda. Või mida teha, kui keegi on vooluvõrku sattunud (vool välja lülitada ja õigesti esmaabi anda). Uskumatu, mida kõike eluliselt olulist ma varem ei teadnud või ei teadnud õigesti (liikluseeskirjas nt on väga ebapädev lause, mis kohustab nt luumurruga inimesi oma autoga haiglasse viima - see võib tappa; ja üldse suur osa nõukaaegset esmaabi on tänaseks eluohtlikuks või tervistkahjustavaks kuulutatud, žgutti ei kasutata). Ja neid, kes neid asju ei tea, on väga palju. Eestis hukkub iga päev seetõttu paar inimest, et neid ei osata kiirabi saabumiseni õigesti aidata või ei osata häiretelefonile helistades õiget infot anda.
Eks me saime seda ka teada, et alkohol on kole asi, suur osa koledatest õnnetustest on nii või naa seotud alkoholiga. Eestis hukkub vigastuste tõttu kümme korda rohkem inimesi kui Norras, kus on kümme korda vähem alkoholipoode. Ja Norras on neli korda rohkem inimesi. Mina olen kahe käega selle poolt, et meil võiks ka alkoholi kättesaadavust kümme korda vähendada. Minu pärast kasvõi kakskümmend. Ja ma olen päris veendunud, et see päästaks iga aasta sadu ja võibla isegi tuhandeid elusid. Joodik tapab ju teisi ka, mitte ainult end ja oma lähikonda.
Mare Liiger on fantastiline koolitaja, tema võime kaasata kursusel osaleja tunded, mõtted ja tahe oma teemasse on võrratu. Ma imetlen inimest, kes pärast magamata ööpäeva suudab vaimukalt, mõtlemapanevalt, selgelt ja täpselt kõike seda tutvustada. Igapäevases kiirabitöös omandatud efektiivsus oli kursusel ka iga hetk tunda ja kogeda. Ma pole vist nii tõhusalt tükil ajal oma päeva veetnud.
Veel mitu päeva hiljem mõtlen sellele koolitusele tagasi ja leian, et Mare Liigeri pühendumine elule on lihtsalt imetlusväärne. Ma ei mäleta, kas ta selle kaheksa tunni jooksul, mis me sisukalt koos veetsime, kordagi nimetas sõna surm. Ta rääkis eluga kokkusobimatutest vigastustest nagu südamelihase või kopsuaordi rebenemine (no midagi sinnakanti igatahes, kui ma ka midagi natuke mööda panen) - aga mitte surmast. Tema, kes ta on seda rohkem näinud kui enamik inimesi. Ta pühendub elule ja räägib ka ainult elust - ja sellest, mida on selle hoidmiseks vaja teha. Ja ta andis meile korduvalt kollegiaalset nõu - meile, kes me tavakodanikena võibla verd nähes minestame. See tundus väga suure tunnustusena ja ühtlasi ilmse vihjena, et ka tavalise inimese võimuses võib olla otsustada teise inimese elu või mitteelu üle.
Ma ei tea, kas ma suudaks tõelises olukorras kõike õigesti teha, aga ma vähemalt tean mitut asja, mis võiks kannatanut aidata. Teadmatus on sellises olukorras kõige hullem. 90protsendise tõenäosusega on see abivajaja, keda mina oma elus kohtan, ju oma lähedane või tuttav.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar