laupäev, 10. jaanuar 2009

Esimene kodutöö

Meie laps sai sel nädalal eelkoolist esimese kodutöö. Ta käib tavalise põhikooli eelkoolis ja õpib seal lugemist-kirjutamist-arvutamist. Võiks ju arvata, et eelkoolindus ei lähe meie pere kasvatusarusaamadega kokku, aga praeguseks ma olen selle enda maailmavaatesse sisse sulandanud. Sest nii on kõige otstarbekam.
Meie kandis on paar popimat põhikooli, kuhu soovib oma last viia palju lapsevanemaid. Sellepärast ongi neis katsed ja eelkool on vajalik selleks, et katsetes eelistatakse selle kooli eelkoolis käinud lapsi. Niisiis käib meie laps eelkoolis mitte selleks, et õppida tähti, mida ta juba viis aastat tunneb, või arvutamist, mis tal samuti väga selge on, vaid ikka selleks, et kindlustada koht kodulähedases koolis. Mina eelistaks, et laps saab ise ilma liikluskeerises seiklemata jala kooli minna. Ja mul on hea meel, et meie kodu lähedal on üks kool, mida pealegi paljud heaks peavad.
Niisiis käib meie kuuene tüdruk kaks korda nädalas õhtupoolikuti eelkoolis. Ja sellest aastast on neil üks kord nädalas kodutööd ka. Antakse kaasa A4 paljundus, mille mõlemal poolel on lugemise ja arvutamise harjutused.
Seisin üsna õpetajate lähedal, kui lapsed oma kodutööde lehtedega tulid ja rõõmsalt vanemate juurde jooksid. Kuulsin, kuidas üks õpetaja ütles itsitades teisele, et näe, millise mõnuga vanemad neid ülesandeid lahendavad. Haakusin vestlusse ja kuulsin, et juba esimese klassi laste vanemad helistavad õhtuti õpetajatele ja küsivad, kuidas üht või teist ülesannet lahendada. Asi ise olevat lihtne, aga nii keeruliselt sõnastatud, et lihtsalt täiskasvanu ka ei saa aru. Sest õpikute koostajad lihtsalt ei oskavat laskuda lapse tasemele ega kujuta ette, milline nende mõtlemine on.
Nojah. Laskuda lapse tasemele? See sõnastus ei meeldi mulle põrmugi.
Ja täiskasvanu ka ei saa aru? Miks siis selliseid kodutöid üldse anda, kui ema-isa ka aru ei saa? Neid võiks äärmisel juhul koolis lahendada, kui üldse. Siis saaks õpetaja lapsi juhendada. Mina õpetaja ametis pigem sõnastaks need ülesanded ise ümber. Vist. Või jätaks üldse andmata. Kui eesmärk on asja sisu edastamine, siis seda võiks ju ometi teha lapsele arusaadavas keeles (selleks ei pea kuhugi laskuma, lihtsalt lapsega kontaktis olema - õudsalt elementaarne tõde).
Ei julgusta sugugi.
Et siis selline tore ja tubli kool.
Kuhu minekut mu tütar juba ootab.
Igasugu asjadega peab ikka vanem leppima.

Muidu on ju tore, et on eelkool: ta õpib seal paljusid lapsi tundma ja siis on lihtsam kooli minna, kui tuttavad ees. Ja väga isukalt on lugema hakanud. Pärisraamatuid. Ma nagunii ei jaksa talle nii palju lugeda, kui ta tahab. Loen paarkümmend minutit ja siis ta loeb vahepeal ise edasi ja siis ma loen veel paar korda paarkümmend minutit. Saan vahepeal ära käia ja tema saab lugusid. Meil on mehega põhimure, et tema silmi hoida. Käime ikka vaatamas ja meelde tuletamas, et lamp põleks ja kehaasend oleks õige.
Tipp Ja Täpp

Kommentaare ei ole: